Lase negatiivsusel endast mööda voolata: muuda end ja näed, et õnn peitub tegelikult sinus endas
Näiteks paar päeva tagasi oli situatsioon — üks tuttav palus minu käest laenu. Lugu järgmine: tema raha oli varastatud, aga pangakaart alles, tal oli vaja bussile jõuda ja nii ta siis läbi telefonitšäti (sest oli selline kellaaeg, et enamik inimesi magavad ja kõikide facebookisõprade telefoninumbreid pole meil kellelgi) tuttavatelt küsiski. Kõlab nagu tavaline petuskeem, eks? Mina arvasin ka nii, aga igaks juhuks küsisin tuttavalt küsimuse, millele ainult meie kaks vastust teame. Vastas õigesti. Muidugi on alati variant, et ta pakkus kogemata õige vastuse, aga nii ruttu ja ilma eeltööd tegemata ei saa keegi täkke panna. Usaldasin, kandsin talle natuke raha. Hiljem muidugi kirusin end maapõhja ja mõtlesin tuhat versiooni, kuidas oleks võimalik see, et tegu oli ikka petisega, kelle käes oli nii tuttava nutitelefon, pangakaart, kui ka pangakonto number ja kes pakkus kontrollküsimusele õige vastuse. Mõtlesin, mida ma oleksin saanud veel kontrollimiseks teha või millisel viisil ära öelda. Mõtlesin tuhat õigustust, kuidas see jutt siiski tõsi oli. Ja siis korraga otsustasin, et see on võimalus enesearenguks ning ma muudan oma suhtumist. Kahtlustamise, kahetsemise ja üleanalüüsimise asemel lasen oma mõtted vabaks, usaldan ja olen rahulik. Summa pole suur, seega kui tegemist oligi petisega või petuskeemiga, ei kaotanud ma peale usalduse inimeste vastu eriti midagi. Ja kui tõesti sain tuttavat hädas aidata, on see ju hea asi. Sügavasse zen-olekusse vajudes mõtlesin, et isegi pätti aidata on mõnes mõttes tore. Võib-olla on tal seda raha rohkem vaja kui mul.
Ma tulen perekonnast, kus oli alati vähe raha, aga suhtumine võlgadesse väga kindlameelne. Palgapäeval maksti alati esimesena võlad (kui neid oli) ja arved, ülejäänu jäi elamiseks. Mina rakendan rangelt sama põhimõtet, lisaks täidan oma mustade päevade kassat, et ei peaks ootamatuste puhul võlgu võtma. Ma vihkan võlgu olemist! Ja ilmselt seetõttu olen väga halb laenuandja. Parimate sõprade ja perekonnaga pole muret, neile võin enamasti kindel olla, aga ikka on olnud elus olukordi, kui keegi muu on mulle võlgu olnud ja ma olen avastanud, et muutun kiiresti kärsituks ja õelaks. Lausa nii, et kui näen inimesel uusi kingi, siis esimene mõte on — mis mõttes sa ostad uued kingad kui mulle võlgu oled? Jah, võib-olla on need sünnipäevakink või vanaema antud raha eest või niisama saadud, aga egoism ja ihnus toovad tigedaid mõtteid. Paradoksaalne, aga ma ei salli rahast rääkimist ning minu jaoks on väga raske küsida laenu tagasi või palka juurde. Nii ma siis olengi omaette kuri ja paranoiline. Just see on see, mida ma püüan muuta. Ma tahan uskuda, et inimesed siiski on ilusad ja head ning neid saab usaldada. Ei pea kogu aeg kahtlustama, häda kuulutama, kõike mustades toonides nägema, ette negatiivne olema! Endal on hulga kergem rõõmsameelne olles. Nojah, lausloll ja naiivne ei tasu ka olla. Usalda, aga kontrolli.
Nii ma olengi otsustanud iga päev natukene paremaks inimeseks saada. Vähem vihastada. Vähem kahtlustada. Hoida suu rohkem kinni. Vähem õpetada ja kamandada. Vähem ironiseerida ja sarkastiline olla. Lasta negatiivsus endast mööda ja maha voolata. Uskuge mind, kogu see eneseabiõpikujura on jube vaevanõudev — rohkem naeratada, teine põsk keerata, ilusaid mõtteid mõelda — aga mingil moel see isegi toimib. Ma tunnen end paremini, kui pole vihaseid mõtteid mõelnud või olen suutnud mõne keele peal olnud teravuse alla neelata ja hoopis naeratada. Ma tunnen end paremini, kui olen teinud mõne heateo, kedagi aidanud, liigselt kahtlustamata. Elu on niiehknaa väsitav.
