Leinas ja õnnetuses inimese abistamine on valmisolek mitte rääkida, vaid kuulata
Inimestena kipume tõrjuma endast süngeid mõtteid ja kuigi igaüht meist tabab ühel päeval suurema tõenäosusega surm kui lotovõit, siis piletit ostavad igaks juhuks paljud, aga iseenda ning oma lähedaste surelikkusele on valus mõelda. Miks sellest üldse mõtlema peaks?
Surm on pelutav teema, kuid sellest on ühiskonnas ja üksikisikute baasil üha enam rääkima ja selle vastu huvi tundma hakatud. Surnud on vanem põlvkond, kes on veel teadnud, kuidas asju tehakse ja kellel oli mälestus asjade loomulikust käigust. Liiga sageli juhtub, et me ei oska kurbade inimestega midagi peale hakata ja leinaja jääb suuresti üksinda, sest teda ümbritsevad ei oska või ei julge midagi teha, sotsiaalne võrgustik ei tule pahatihti selle raskusega toime. Üha enam tunnistavad nooremate põlvkondade esindajad, et nad ei oska matustel käituda ega leinajaid kuidagi lohutada. Eht-eestlaslikult mõtleb meist enamik, et jätaks teise inimese rahule, annaks talle ruumi. Küll ta ise tuleb, kui abi vajab.
Hingedekuu raames vestlesin TÜ kliinikumi hingehoidja, pereterapeudi ja leinanõustaja Naatan Haameriga sellest, kuidas olla toeks leinavale lähedasele. Tema lükkab ümber tüüpilised eksiarvamused (jätame rahule, tal on niigi raske, ärme torgime, nad tahavad omaette olla, parem mitte rääkida rasketest ja tõsistest teemadest, äkki kisume sellega haava lahti) — sellise mõtlemise tulemusena hoiavad inimesed eemale nendest, kes on mingi kaotuse läbi elanud ja leinaja üksindus suureneb veelgi. „Leinava inimese kurbusele lisandub pettumus oma sõprades — inimesed, kes seni on olemas olnud, kaovad ära. Inimesed kardavad asja hullemaks teha. Tunnevad, et neil ei ole midagi öelda. Tegelikult on fakt selline, et kuigi muidugi võib midagi nõmedat öelda, siis otseselt midagi ära rikkuda ei saa. On kaks põhilist reeglit: esiteks — kui sa ei tea, mida öelda, ära püüa midagi öelda. Pole vajagi. Lihtsalt ole. Teiseks — ole olemas, ära kao ära. Isegi kui kardad, ära kao ära. Olukord annab sulle ette, kuidas on õige käituda. Tegelikult tahavad inimesed normaalsete suhete jätkumist. Et kaotades ühe lähedase, ei kaotaks me veel lisaks palju teisi.”
Leinaja ootused lohutajale on hoopis väiksemad kui me arvame
Me elame lahendustele orienteeritud ühiskonnas, kus on tugev ootus, et kõigele on olemas lahendus ja vastus. Naatan Haamer julgustab neid, kes hoiavad kurvast inimesest eemale, sest tunnevad, et neil ei ole oskust lohutada. „Väga oluline on teada, et kaotusejärgselt polegi olemas lohutust. Me ei peagi lohutama ära. Meil on selline tunne, et me peame tõstma inimese kurbusest välja, valust eemale. See on selline tänapäevane mõtlemine — kiiresti valmis ja siis on tehtud. Jätame selja taha, unustatud, lõpetatud. Sellist asja kaotuse korral ei ole. Kaotusejärgne lein ei ole kunagi lühike protsess! See kestab aastakese ikka. Sellega peab arvestama. Kui me oleme täna olukorras, kus midagi on juhtunud, siis alles aasta pärast saame öelda, et oleme selle aasta kuidagi üle elanud. Aga mitte nii, et juba homme, järgmisel nädalal või kuul on kõik endine. Sellist asja ei ole olemas. Endiseks ei saa mitte midagi, seetõttu ei ole võimalik olukorrast välja tulla unustades, selja taha jättes, mitte mõeldes. Mitte mõeldes me konserveerime rasked teemad ja kanname piltlikult öeldes seda koormat seljakotiga seljas. Leina vastus ongi — lase olla, anna aega. Mitte see, et võtan aja ära — saa üle, hakka elama, mine eluga edasi, lõpeta kurvastamine.Vanarahvas teadis, kuidas raskete teemadega toime tulla. Selleks olid elus omad rütmid, oma kord, millal mida tehakse ja see kord aitas.”
Rasketest teemadest nagu surm ja lein saab rääkida ilma liiga traagiliseks minemata. Tähtis on see, et keerulistest teemadest ei tehtaks veelgi hullemaid. See tähendab Naatan Haameri sõnul, et neist tuleb rääkida loomulikult, neid tuleb võtta loomulikult. Nende juures ei tuleks teha suurt traagikat. „Kõige hullem on muidugi haletsemine. Keegi ei jaksa hale olla. Eriti kui ollakse vaevaliselt oma eluriismed kokku kogunud ja saadakse kuidagi hakkama ja tuleb keegi, et „oh sa vaesekene, kuidas sa, kullake, küll hakkama saad? Sul on ju nii raske.”, siis kukkub kõik kokku. Kelleltki ei tohiks vaipa jalge alt ära võtta. ”Pealtnäha kaastundlikud kaasaelamised võivad mõjuda leinajale jõu ära võtva haletsemisena. Emotsioone ei tohiks kunstlikult üles kruttida, aga neid peaks siiski suutma loomulikuna võtta. „See, mis aitab, on koosolemine. Rahulik, loomulik olemine. Lohutus ongi koosolemine. Lohutus ei ole sõnad. Lohutus ei ole, et kõik saab korda, varsti läheb üle. See on absurd. Kõik ei saa ju korda, aega tagasi pöörata ei saa. Lohutus on sõbralik hoiak, ehe olemine. Kaotuse läbi elanu ei ole puudega inimene, vaid täiesti tavaline. Tema kõrvaltvaataja jaoks võib-olla veidravõitu reaktsioonid on täiesti loomulikud ja nii tuleb neid ka võtta.”
Oluline on õppida teisi tõeliselt kuulama!
Väikest printsi tsiteerides „Vastutame me kõige eest, mille taltsutanud oleme” ning kiires kaasaegses ühiskonnas on märgata, et üha vähem tahetakse suhetesse panustada, me kardame lisavastutust, sest igapäevamuresid on niigi palju. Kurva inimese lohutamine tundub ühe sellise lisakoormana, mida ei tahaks endale kohustuseks kaela, see näib nii aja- ja energiamahukas. Naatan Haamer rahustab: „Ei pea tegema midagi rohkem kui seni. Ei saa inimesel kaelas rippuda. Ei pea olema pikemalt olemas. Kui siiani käisid külas 15 minutit, siis käid ka nüüd 15 minutit. Selles mõttes ei muutu mitte midagi. Inimese jaoks ei ole kvantiteet tähtis, vaid see, et keegi on olemas. Vahel piisab vaid 5-minutilisest telefonikõnest, andes märku, et oled olemas. Kuidas sul läheb? Ja kuulame päriselt ära! Rohkem ei olegi vaja. See, kui teine räägib, kuidas tal läheb, ei kohusta mind teda sellest valust välja tõstma. Pigem ma kuulan, ma jagan sinuga seda muret. Ja see ongi tähtis.”Me ei peagi midagi ütlema, ei pea lahendusi pakkuma, sest neid ei olegi. Kurb inimene ei oota meilt mingeid tarkusi ja seda, et sa tooksid selle inimese sealt kurbusest välja. „Mõni inimene on võib-olla isegi pettunud, kui teda välja aitama hakkad. Temal on oma aeg, millega ta peab kulgema läbi valu. Seda ei saa kiirendada.”
Kõik inimesed vajavad mõistmist ja ärakuulamist, kurb ja leinas inimene seda enam. Kui ümbritsevate inimestega asja piisavalt jagada ei saa ning mõistmist pole, tuleb leida teisi, kes sellega hakkama saavad ja pöörduda spetsialistide poole. „Aga ääretult oluline oleks perekonna seisukohalt, et perekonnas selliseid raskeid teemasid ja kogemusi omavahel jagataks. Sest kui perekonda puudutab suur kaotus, muudab see kõiki perekonnas. Kui inimesed lähevad edasi, jagamata teistele, mida nad on mõelnud ja tundnud, milliseid tähendusi leinud ja mida läbi elanud, siis ühel hetkel ei tunta enam üksteist ära. Kui maailm on uus, on ka inimene uus selles maailmas. Kui sa enda uut maailmatunnetust ei jaga, võetakse sind endise inimesena ja ühel päeval ei pruugi te leida kokkupuutepunkte, ei saa üksteisest aru.”
Folklooris levivatest kodukäijalugudest tulevad paljud suure tõenäosusega lähedaste südametunnistusest, sest nad tajuvad, et neil jäi lahkunuga surmast rääkimata, tema soovid küsimata ja surija ei saanud minna kerge südamega. Juba seetõttu on oluline lähedaste ringis surmast ning oma mõtetest, uskumustest ja soovidest rääkida. Kui surmateema kerkib ühel hetkel esile seoses pere vanimate liikmetega, siis peredes, kus on väikesed lapsed, tekib lastel kindlasti teatud vanuses loomulik huvi surma vastu ning sõltub vanemate suhtumisest ja käitumisest, kas neis tekib hirm surma ees või võtavad nad seda loomulikult. „Kui peres surmast räägitakse, saab laps oma turvatunde tagasi. Kui perekond ei suuda neid teemasid käsitleda, kardab, siis laps kardab ka. Kui lapse jaoks on mingi valge laik, mida tõrjutakse, mille kohta ta tahaks küsida, aga isegi ei küsi, sest tunneb, et seda teemat ei taheta puudutada, siis jääb tema jaoks üks tühi koht maailma, ta ei saa seletusi. Lastele on tüüpiline küsimus — kui ema või isa ära sureb, kes teda siis kasvatab? Lapsele on tagalat tarvis, laps on realist.” Kuigi olukorra lahendamine erineb pereti, siis Naatan Haameri sõnul on siiski kuldreegliks, et surmaküsimuse kerkides tuleks esiteks lapselt endalt küsida, mida ta sellest mõelnud on. „Mida oled kuulnud? Kuidas sellest aru saad? Siis näed, kuidas lapsele edasi seletada. Surma lõplikkus on lapse jaoks mõistmatu, tema jaoks peab olema olemise jätkumise viis. Kui mõtlema hakata, on ka täiskasvanul päris raske taluda, et pärast surma ei ole midagi.” Oma suutmatused ja hirmud kanname edasi järgmisele põlvkonnale, aga igaühe teha on see, et järgmine põlvkond oleks empaatilisem ja teadlikum, kuidas raskes situatsioonis käituda. Õpime ja õpetame teisi kuulama, sest ühel hetkel on igaüks meist olukorras, kus keegi meie olemasolu vajab või meie nende oma.
