“Lollakas oled vä? See on ju mu lõpukleit!” pahvatas plika solvunult. “Näe, ema ostis super coolid kingad ka,” kuulutas ta voodi alt pappkarpi välja tirides. “Ema ostis?!” kiljatasin. Kaane alt ilmusid üleni ogadega kaetud vähemalt 15 cm platvormkontsaga monstrumid. Tore ema küll, kes aitab tütrel sellist kraami soetada! Ühe korra elus olen selliseid kingi, tõsi küll, ka lihast-verest inimese jalas näinud — siis, kui käisime koos töökaaslastega purjuspäi striptiisiklubis.


Aga kui kleitidest rääkida, siis tundusid stripparite ihukatted palju siivsamad kui see niinimetatud lõpukleit. Kui strippar jõudis end koorida juba nii paljaks nagu mu peegli ees keerlev õetütar, oli tal õigus hakata stringipaela vahele raha korjama.


Aktus ja orgia on sünonüümid?


Mu õudus kasvas mäekõrguseks, kui verinoor sugulane eneseteadlikult kuulutas, et ma ei jaga maailma asjadest enam midagi ja tänapäeval käivat kõik noored sellistes riietes. Tema kleit polevat üldse kõige napim, mida nende gümnaasiumis lõpuaktusel näha saavat. Üks sõbranna olevat internetist hankinud liibuva kondoom-kleidi, mille V-kaelus ulatuvat sõna otseses mõttes nabaauku välja. “See võib-olla on juba natuke liig,” oli õetütar nõus möönma. “Ja õpetajad lubavad?” uurisin hämmeldunult. Plika selgitas, et nende koolis polevat küll keegi mingit kleidi-etiketti ette kirjutanud.


Läksin masendunult koju. Maailm on minu noorusest alates ikka täielikult põhja käinud. Kuigi olen ainult üle 30, on vahe tänapäeva noorusega tohutu. Otsisin albumist välja enda koolilõpupildi 1990ndate lõpust. Kõigi klassiõdede kleidid ulatusid vähemalt põlvedeni ja paljaid tisse ei esitlenud keegi. Kõige tavalisem outfit oli valge pluus ja must seelik. Liibuvas litsikleidis ei oleks emad meid kodust välja ega pedagoogid kooliuksest sissegi lubanud. Aga miks tänapäeval on teisiti? Kas elu on tõesti nii palju muutunud, et aktus ja orgia on nüüd sünonüümid?


Milline saab olema litsiriietes plikade tulevik? Lõpuaktusel peatuvad neil seksinäljas noormeeste pilgud ja et kõigil pubekatel hormoonid möllavad, järgnevad aktusele “mesinädalad”, võib-olla koguni titt. Aga ülikool ja karjäär, isiksuse küpsemine?


Õpetajad, tulge ometi mõistusele!


Kodus sirvisin internetiotsinguga välismaiseid lõpupeoreegleid. Nägin, et koolilõpetajate litsikostüümid on probleemiks ka Ameerikas. Seal on mitmed koolid sellele vastu astunud ja kirjutanud lõpupeoks riietumiskoodi, mille kohaselt ei ole lubatud õlapaelteta või liiga lühikesed kleidid. Kui õpilane etiketi vastu eksib, ei lubata teda vaatamata palvetele ja tönnimisele kooli territooriumile.


Kuigi ka meil ilmub ajakirjanduses igal varasuvel soovitusi stilistidelt ja moekunstnikelt, mida lõpuaktusele selga panna, ei ole sellest arvatavasti mõhkugi tolku. Minu õetütar ei ole vist kunagi elus ühtki ajalehte kätte võtnud ja internetiski süveneb ainult sotsiaalmeediasse. Aga kuna ka lapsevanematel alati aru ja ettenägelikkust ei jätku, et oma järeltulijate mainele ja tulevikule mõelda, võiks mõistuse hääl tulla kooli juhtkonnast. Miks ei võiks ka meil Ameerika koolide eeskuju järgida?


Et peale õetütre puudub mul praeguse aja gümnaasiuminoortega siiski pidev side, olen väga huvitatud, kuidas on lood teistes Eestimaa nurkades ja koolides. Lugeja, anna mulle teada! Millega läheb lõpupeole Sinu laps? Kas Sina lubaksid oma tütre lõpupeole poolpaljaste tisside ja tagumikuga? Kas Sinu lapse koolis kehtivad lõpuaktuse osas ka mingid etiketireeglid?