“Unustatakse mainimata üks selle probleemi suurem põhjus — vabakasvatus," kirjutab ta.

"Olen olnud kiriklikul laulatusel, kus vabakasvatatud laps lasti laulatuse ajal mööda kirikut lahtiselt jooksma. Siis tema kihutas altari taha ja altari ümber, üritas kantslisse ronida, aga seal oli ukseke ees. Laulatuse ajal, kui pruut ja peigmees pühalikult seisid ja kogu seltskond hiirvaikselt kirikuõpetaja kõnet kuulas, otsustas tema mööda altariesist rinnatist ronima hakata. Siis oli tal vaja mööda seda altariesise balustraadi äärt käia, pruut jäi ette, tõstis pruudi seeliku tagant poolt üles ja läks nende alt läbi — pruudil nägu punane ja sunnitud naeratus irvena suul — ja ei mingit keelamist lapse vanemate ega vanavanemate poolt.

Rahvas üritas teha head nägu halva asja juurde, aga vähemalt minul oli küll piinlik. Ja nii edasi niikaua, kuni peigmehe õel närv üles ütles ja ta selle lapse oma sülle kahmas ja ära toimetas.

Pärast lapse vanaema kiitis, et nii naljakas oli, rahvas kõik naeris — jah, loomulikult leidub igas seltskonnas neid, kes teise kimbatuse või alandamise üle itsitavad.

Kui selles pulmaseltskonnas osalejad edaspidi laste pulmalaskmisest keelduvad — saame aru."