Olen viimastel aastatel olnud palju abiks kodutute loomade varjupaigas ning detsembris aitasin nüüd läbi viia ühe lastekodu jõuluüritust. Koos sõbrannadega käisime väikeses kohas ukselt uksele ja kogusime lastele asju. Üks kohalik mees tuli mängis peol jõuluvana, toitlustuse pakkus siinne kohvik-pood omal kulul. Ürituse eelarve oli null. Lastekodu eelarves oli teatud raha peoks küll, aga selle eest viiakse lapsed nüüd Tartusse Ahhaa keskusesse ja teatrisse.

Kõiki loomi ei saa päästa

Loomade varjupaigas on pilt hoopis teine, kui jääb mulje meediast. Ilmuvad pildid kassidest-koertest, kes imearmsad ja ootavad omanikku. Tavaliselt leiavad ka. Paraku on väga palju varjupaika jõudvatest loomadest haiged ja vanad. Pisarad tulevad silma, aga midagi pole teha, kõiki ei saa päästa. Alguses olin päris ehmunud, kuidas selle vaimse pingega hakkama saada ja see rahastus, mis neil on. Nüüd olen aru saanud, kui pühendunud on kõik sellega tegelevad vabatahtlikud ja töötajad.

Omaette maailm on naiste varjupaigad. Üks mu tuttav on seal abiks käinud. Olen ka ise selle peale mõelnud, aga kardan, et ei saaks hakkama. Sõbranna, kes seal vabatahtlik, läbis ka naistevastase vägivalla alase täiendkoolituse. Ma oleks nõustajana ilmselt pigem kehv, kuna pärinen ise perekonnast, kus isa kasutas sõnade asemel vahel rusikaid. Raske tunnistada, aga see kõik lõhub mind siiani.

Igaüks saab panustada

Mis ma üldiselt tahan öelda on see, et me kõike saame kuidagi panustada, nii üksi kui kogukonnaga. Kui lähedalt näed ja aitad, siis rõõmustab see nii sind kui lapsi, keda toetad. Minagi annetan erinevatel heategevusliinidel, aga ma ei pea end seetõttu suureks heategijaks. Kahju on, et anneta palju tahad, see vaid kasvatab seda süsteemi, et riik paljusid probleeme ei kata, kõik jääb annetuste toele. Riigiametnikud ei näe ka seda, kuidas vabatahtlikud üritavad midagi ära teha.

Üleüldse ei nähta seda vabatahtlikku poolt eriti. Mõni inimene annetab oma viis eurot ära ja mõtleb, et tema ongi maailma päästja, aasta heategu on tehtud! Võlts mõtlemine, probleemid on palju laiemad. Nägemaks, kas ja mis siin riigis tegemata, soovitangi ise kuskile vabatahtlikuks minna. Olgu siis lastekodu, toidupank, vähiravifond või varjupaik. Või hoopis teisest valdkonnast. Minu elukaaslane on abipolitseinik. Ta ei saa selle eest raha, aga teab, et ajab õiget asja. Politseil pole üleliia võimalusi ja vabatahtlikest on palju kasu. Leidke aega, et ka ise midagi ära teha.