Maagiline peegelpilt

 (13)

Neiu
Corbis/Scanpix

Mõned aastad tagasi põgenesime abikaasaga linnakära eest nädalaks loodusesse. Seadsime end sisse vanemapoolses talumajas, mille ta enda lapsepõlvesõbralt selleks ajaks „laenanud” oli. Asus see Kagu-Eesti kõrgete kuusepadrikute keskel pesitsevas külakeses, naabriteks kolm-neli samasugust majakest. Edasi tulid jällegi metsad, nende keskel asuv järv ning lõpuks ka suur maantee.

Talu kaks kõrvalhoonet olid pehmelt öeldes kehvas seisus ning koht ilmutas üldse metsistumise märke.

Sama päeva õhtul istusin majja viival trepil, aurav teetass käes ning lugesin. Mees oli juba ammu magama läinud, kuid minul lihtsalt ei tulnud und ning niisama lakke vahtimine tundus kuidagi imelik ja mõttetu.

Suviselt soe õhk oli ritsikate ja öiste lindude laulust tiine. Tabasin end mõttelt, et see on kõige lärmakam vaikus, mida iialgi olen kuulnud, kuid ikkagi… vaikus. Lopsakast murukamarast tõusis joovastavat lõhna, millele lisandus sada meetrit eemal asuvast kuusikust hoovav terav vaiguvine. Kõike seda kroonis eredalt kumav täiskuu, mis muutis maastiku tumedate ja heledate laikude kollaažiks.

Raamatu, mida lugesin, olin saanud hiljuti sõbrannalt kingituseks. Ta väitis seda mulle ulatades, et temale on see väga palju head teinud ning ta soovib, et minulgi sellest sama palju kasu oleks. Kahjuks polnud ma sealt seni midagi huvitavat või uut leidnud. Panin köite kõrvale ja pöörasin pilgu hullutavalt kumavale kuule. Kas maagia on siis ikkagi tõeline? Või on mu sõbranna lootusetu romantik?

Kuid õhtul oli minu jaoks nii mõndagi varuks. Järgmisena mäletan juba seda, kuidas ma seisin põlvili ulatuva niiske heinaga kaetud põllumaal ning hingasin öist udu. Koju pöördumisele ma ei mõelnud, tundsin hoopis veidrat soovi heina sees märjaks saanud ja vastikult kleepuma hakanud püksid jalast heita ja nad sinna põllule jättagi.

Nii saigi. Läks trumm, mingu ka pulgad — tõmbasin pluusi üle pea ja viskasin pükstega samasse hunnikusse. Kuna selliste soojade ilmadega ma pesu ei kanna, seisin kuuvalgusesse uppuval põllul täiesti alasti. Tundsin, justkui poleks ma päris mina ise, sest tavaliselt ma ju ei lähe maale sattudes põllule alasti uitama. Oli see maagia, jooksin ma libahunti?

Väikesest hirmust hoolimata hakkasin läbi rohu edasi kahlama, teades, et kusagil seal asub suur tiik, kust vanasti tallu pesu pesemiseks vett toodi. Mul polnud aimugi miks, kuid see veider nähtamatu käsi suunas mind kindlalt edasi.

Loe veel

Lõpuks seisingi ja vaatasin end mustavalt veepinnalt. Kuuvalgus värvis mu ihu hõbedaseks ja mustaks, lastes kõigil kurvidel esile tõusta. Selle päevani olin alati mõelnud, et peaksin end häbenema, et mu keha on nii kohutavalt ebatäiuslik, kuid tol hetkel… hetkel, mil kõik need inetuna tunduvad kumerused veel eriti selgelt esile tõsteti, pidin tõdema, et ma näen vapustavalt hea välja!

Niiskus kondenseerus mu soojal nahal ning pisikesed veepiisad siuglesid mööda mu ihu näljase mulla poole. Libistasin käe üle niiske ihu, mu aurav nahk nautis seda puudutust, sest nüüd puudutati teda armastusega. Tõdesin, et just kõik see teebki minust selle, kes ma olen. Miks siis seda vihata, kui seda peaks armastama?

Nii mõeldes kallutasin end ette, ajasin käed laiali ja kukutasin end tiiki tundes, kuidas soe vesi mu keha embab ja hellitab. Kas see ongi võluvägi? Inimese enda mõtted ja tema isiklik tahe? mõtlesin ujudes. Kuuvalgus oli nii ere, et kohati see suisa pimestas mind.

Ise küsin, ise vastan ja vastuseks oli muidugi JAH! Ainuke omadus, mis nõidadel on ja mida teistel pole, ongi enesekindlus. Uhkus selle üle, kes sa ise oled. Just sel põhjusel neid vihatakse ja armastatakse. Kunagi ei jäta nad kedagi ükskõikseks. See teadmine oli nii ere, nii joovastav, et veetsin seda nautides ja ujudes veel vähemalt pool ööd. Joobusin iseendast, jahedast veest, kuust, maagiast.

Kui ma lõpuks tuppa jõudsin ja juba tunde rahulikult und nohisenud mehele kaissu pugesin, tundsin, et sel ööl õppisin ma rohkem, kui mõni inimene õpib terve enda elu jooksul kokku. Sellest päevast peale ei maga tema kaisus enam väike ja arg hiireke, vaid tugev ja enesekindel naine. Minust oli saanud nõid!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare