Enne pulmi märkis mu elukaaslane veel lõõpides, et ta loodab, et mingeid mänge ei tule, talle meeldiks lihtsalt rahus süüa ja juua. Tögasin vastu, et pruutpaar on ju nii kaua seda pulma plaaninud ja korraldanud, vähim, mis me teha saame, on mõnest mängust osa võtta. Mänge aga ei olnudki, oli väga maitsekas meelelahutus, kus külalistele anti mõningaid ülesandeid, aga täpselt parajal määral ja osavõtt oli puhtalt vabatahtlik. Näiteks õnneloosis osalemine või polaroid-kaameraga mälestuspildi jäädvustamine. Pruutpaari soovituse kohaselt tegi iga soovija kaks klõpsu, üks pilt jäi külalis(t)ele endile ja teine rändas koos pühendusega pulmaalbumisse. Lõpuks nautisin ka mina eelkõige lihtsalt söömist ja joomist ning pigem osutus hoopis elukaaslane aktiivsemaks pooleks, kes ikka ja jälle tantsule kutsus.

Seda rahus söömise ja joomise soovi märkasin mõned päevad hiljem oma sünnipäeva tähistades. Olen sünnipäevi jõudumööda ikka pidanud ja üritanud tekitada ka lõbusat meelelahutust. Oleme mänginud seltskondlikke ja lauamänge, tantsinud. Kunagi ei lähe aga kõik päris nii, nagu eelnevalt plaanisin. Kui olen oma peas ette kujutanud, kuidas üks või teine tegevus seltskonda ühendada või lõbustada võiks, siis reeglina erineb tegelikkus ettekujutusest korralikult. Sel korral otsustasin, et ei panusta seltskonnamängude peale, meisterdasime sõbrannaga hoopis kartongist prille, kikilipse, huuli ja vuntse, mille grilltiku otsa liimisime. Et külalised saaks ka söömise ja joomise kõrvalt meelt lahutada ning endale vahvateks fotodeks prille ninale ja vuntse nina alla sättida.

Vedasin kohale ka paar sellist lauamängu, mille mängimiseks ei pea eriliselt vaeva nägema. Näiteks Jenga-klotsid. Ometi jäid klotsid külalistest puutumata ja naljapilte võinuks me kõvasti rohkem teha. Ka tantsuplats jäi peaaegu puutumatuks ja, tuleb pattu tunnistada, ma isegi ei tundnud, et tantsida tahaks. Olin peo korraldamisest pisut väsinud ja et mul olid jalas kõrge kontsaga uued kingad, mis jalgadele just armulised ei olnud, eelistasingi pigem istuda. Ja lihtsalt süüa, juua ning lobiseda.

See toobki tagasi isa küsimuse juurde moodsa (pulma)peo kohta. Ehk olen liiga üldistav, aga mul on tunne, et liiga paljud meist ei jaksa ega viitsigi enam midagi teha. “Meie” all pean silmas omavanuseid, kes me oleme (üldistades) oma kolmekümnendates, ka ennast. Olen ikka mõelnud, et suvel kipub mu kaal pisut tõusma sellepärast, et söön “rasket Euroopa toitu”, sest sügisel, kui Taisse talvituma lähen, koosneb mu menüü peamiselt kohalikust kanast ja riisist. Mis ei ole samas sugugi kalorivaesem roog, riis ju puhas süsivesik ja kana enamasti rohke õliga pannilt läbi käinud, aga ometi on kergem olla! Eks siis tegelikult ikka sellepärast, et erinevatel üritustel istumise, söömise ja joomise hooaeg on jäänud suvisesse Eestisse.

Peagi on plaanis veel üks üritus, kus paneme kolm suvesünnipäeva (ka minu oma) ühte patta ja tähistame neid väiksema seltskonnaga koos. Tegin seltskonna teisele sünnipäevalapsele ettepaneku, et teeks vahelduseks midagi aktiivset. Läheks ratastega sõitma või kasvõi metsa jalutama ja jätaks selle söömise ja joomise osa hilisemaks. “Muidugi! See mõte väärib kaalumist ja edasimõtlemist,” öeldi mulle. Mul on hea meel, eks positiivsete muutustega tulebki endast pihta hakata. Samm sammu haaval, nii otseses kui kaudses mõttes.