Mul tekkisid needsamad mõtted, mis tekivad iga kord, kui näen telereklaami, kus mehed grillitarvikutelt tolmu pühivad ja lihakäntsakaid kärssama sätivad ning mis teatab: „Kena grilliaeg on käes“. Reklaami kohaselt ongi grillimine meeste töö. Kas see häirib mind? Ei, sugugi mitte, kuidas saakski, kui mees kogu grillitöö ära teeb, aga see on huvitav teema. Olen pikalt Tais aega veetnud ja seal märkasin tihti just hoopis perenaist hiidkrevette grillile sättimas ja ülejäänud seltskonnale õlle kõrvale ette vedamas. Aga see ei tähendanud, et see ongi naiste töö! Ühes teises kohalike seltskonnas oli näiteks meesterahvas, kellele ei meeldi ei jutustada ega õlut lürpida ja ta võttis alati suurima heameelega grillimeistri ameti enda kanda, et oleks millegagi tegeleda.

Mulle iseenesest meeldib idee soolisest võrdõiguslikkusest ja üldse sellest, et me kõik oleme võrdsed. Aga justnimelt idee, reaalsuses on see esiteks võimatu. Kasvõi see, millisesse riiki või peresse me sünnime, paneb ju mingid alustalad paika. Ühtlasi olen ma alati naernud, et kuidas küll naised ja mehed võrdsed on, kui spordimängudel paigutatakse meid siiamaani eraldi gruppidesse ja seda ju täiesti adekvaatsetel põhjustel. Niisiis, esiteks on võimatu. Aga teiseks? Teiseks ma ju tegelikult ei tahagi võrdsust.

Ei, ma ei arva, et on normaalne selline mentaliteet, kus (tsiteerides üht teist tuntud reklaamklippi): „Mees taob kõik kinni!“. Või selline, et naine peabki olema vaid köögikata. Aga ma usun, et on ikkagi mingid klassikud, need mis panevad naisi end heas mõttes naistena ja mehi heas mõttes meestena tundma. Ma ei hakka siia neid klišeesid üles lugema, aga eks kõik teavad neid naised-armastavad-kõrvadega ja muid selliseid ütlusi. Lihtsad ja kulunud, aga ometi peavad paika.

Kui ma hetkeks veel Tai ja Eesti võrdluste juurde tagasi tulen, siis mäletan, et minu jaoks oli ootamatu vaatepilt, kus kohalik seltskond, sekka ka mõni paarike, jõi poe ees õlut. Kui paarikese meespoolel õlu otsa sai, ulatas ta naisele raha ja palus, et too uue pudeli tooks. Veider oli see sellepärast, et mees asus poele sama lähedal, kui naine, võinuks ju ise oma õlle järel käia. Eks ma muidugi kommenteerisin seda ka ja teatasin lisaks, et meil on veel sellinegi komme, et nii kaua, kuni seltskonnas on kasvõi üks ühe käega mees, siis naised endale jooki valama ei pea. Mind vaadati vastuseks suhteliselt arusaamatu pilguga.

Alguses mainitud grilliõhtu järgselt sattusin uudise peale, kus väideti, et Pariisi Disneyland küsib mitte-prantslastelt suuremaid summasid, kui kohalikelt. Et tegemist on hinnadiskrimineerimisega ja teema on uurimise all. Ja mul tekkis muidugi järjekordne võrdlus Taiga, kus kohalikele kehtivadki ühed hinnad ja välismaalastele teised. Ja keegi väga ei virise ka, sest palkade erinevusi arvestades ei olegi paradoksaalsel kombel tegemist ebavõrdsusega. Maailm ei olegi endiselt mustvalge ja kõik ei olegi võrdsed.