Maili arutleb: miks me kõik teineteisele ja endale nii palju katteta lubadusi anname?
Kui ma paar nädalat tagasi end Taist kodumaale sättisin, pakkisin, ladustasin ja sõpru viimaseks õhtuks külla kutsusin, tabasin end mõtlemast neist lubadustest, mis ma endale pidevalt annan. Ja kui palju neid eelkõige mu edasi-tagasi kolimiste tõttu koguneb! Kõigepealt muidugi need igapäevased ja kohati ka vähetähtsamad asjad: et kui Taisse tagasi jõuan, siis käin kindlasti tihti massaažis või rannas jooksmas või üleüldse rannas. Ja kindlasti söön oma lemmikus tänavatoidurestoranis vürtsikat basiilikukana! Eestisse jõudes luban endale aga vastavalt rattaga töölesõitmisi, metsajookse ja kiluleiba. Eelmisel hooajal Tais läks aga nii, nagu ikka: jooksma küll jõudsin, aga tegin seda enamasti hoopis jooksulindil, rannas ja massaažis võinuks muidugi rohkem käia ning lemmiktoitu käisin jahtimas veel oma kõige viimasel päeval Phuketil, aga paraku polnud meelisrestoran tol päeval veel avatud. Saab ju igal pool mujalgi nimetatud rooga, aga see pole see.
Kodumaal olen kiluleiba juba söönud küll, aga eks suvi näitab, kuidas nende lubatud sportlike tegevustega läheb.
Koguneb ka rida selliseid lubadusi, mida edasi lükata ei saa või ei taha: näiteks on kindlasti vaja mingeid pabereid ajada, midagi parandada, kindlasti mingeid oste teha, mis emmas-kummas riigis soodsamad jne. Ja eelkõige loomulikult nende inimestega kokku saada, kes kallid on. Nii siin, kui seal. Ja just rohkem kokku saada, rohkem neile aega leida! Aga siis jällegi viimase hooaja näitel: paberimajandusega tegelesin viimasel minutil ja uued prillid jäidki ostmata! Eks tuleb Eestist soetada, aga mul on miskipärast kahtlus, et siinsed prillipaarid on maailma kõige kallimad! Naljaga pooleks, eks, ma ei ole reaalselt hinnastatistikat uurinud. Vähemalt laptop’i sain üle pika aja taas töökorda, asi seegi.
Mis aga neid kalleid inimesi puudutab, siis avastame alati liiga hilja, et plaanisime ju ühist piknikku, kontserti või reisi, aga aeg on juba otsas! Õnneks on põhjust alati kokku saada siis, kui taas ära lähen või tagasi tulen. Päev enne Taist äralendu korraldasin viimast kokkusaamist, samal päeval veel ringi vurades, käed-jalad tegemisi täis. Jõudsin turult snäkkidega koju alles siis, kui kaks sõbrannat juba mu maja trepil istusid ja ootasid. Vähemalt läks paremini, kui möödunud sügisel Eestis oma järjekordset hüvastijätu istumist korraldades. Siis juhtus nii, et selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, oli laud juba kaetud! Mu pereliikmed ja sõbrad haarasid spontaanselt ohjad lihtsalt enda kätte.
Ma loodan, et mu sõbrannadel läheb kõik plaanipäraselt ja üks neist saab tervislikku eluviisi nautida ning teine kunstiga tegeleda. Ja endale olen ma ju järjekordsed vekslid juba välja käinud. Väga tahan, et seekord ei juhtuks nii, et kui on aeg jälle kotte pakkida, ei tunduks taas, et täpselt nädal aega on puudu, et kõik tehtud saaks.
