Maili tuletab meelde vana tõe: ela hetkes ja naudi, vaid nii saab tõeliselt õnnelik olla

Ma olen end ikka soojalembeseks pidanud. Mulle meeldib päike, soojus, isegi palavus. Olen alati mõelnud, et päike armastab mind ka, ikka oma tederetäppide pärast. Iseenesest pole selles muidugi mitte midagi uut, lugematul hulgal eestlasi loevad päevi suveni või järgmise soojamaareisini ja kiruvad kodumaa koerailma. Leidub muidugi erandeid ja ilmselt on neidki hulgaliselt: näiteks mu isa valiks iga kell reisisihtkohaks karge Norra, soojale maale ei kisu teda isegi arsti soovitus, et just üks väike päikese-sutsakas keset talve aitaks hästi nina- ja kurguvaludega võidelda. Mu vend eelistab samuti pigem jahedat kliimat ja üleüldse meeldib talle kodumaal ringi seigelda palju enam, kui väljamaareise ette võtta.

Minu soojalembus viis mind aga ükskord nii kaugele, et ma ei suutnud enam kevadet (rääkimata suvest!) ära oodata. Võis olla veebruarikuu ja nii mõnigi päev oli juba mõnusalt päikeseline. Otsisin iga päikesekiirt ja ronisin rõdule mõnulema, ka töö juures napsasin lõunapausidest hetki, et aknaid või rõduuksi avada ja päikese puudutust tunda. Ometi polnud sellest küllalt. Otsustasin, et mul on vaja üht soojamaa reisi, nüüd ja kohe! Olime just sõpradega Rootsist nädalavahetuse-tripilt koju jõudnud ja ma võtsin reisiportaalide pakkumised lahti. Uurisin, helistasin ja selgus, et ühel Egiptuse lennul on täpselt üks vaba koht alles ja hästi soodsa hinnaga. Mõeldud, tehtud! Otsin pileti, pakkisin kohvri ja lendasin järgmisel hommikul. Ja kuigi Egiptus polnud ka aastaid tagasi
(kui ma niimoodi lennule tormasin) üksi reisivale Euroopa naisterahvale just kõige turvalisem sihtkoht, ei tundud ma erilist hirmu. Lennuk oli eestlasi täis, samuti hotell, kus ma peatusin. Sõbrunesin kodumaalt pärit seltskonnaga kiiresti ja hoidsingi pigem hotelli territooriumile, väljas käisin päevasel ajal snorgeldamas. Ja sedagi mitte ihuüksi. Samas oli mul sealsamas hotellis päris palju aega, mida omaette veeta. Eriti pärast seda, kui mind tabas toidumürgitus ja ma ei suutnud end liigutadagi. Lebasin voodis, vaevlesin ja igavlesin. Ja mõtlesin. Hästi palju.
Kodumaal olin kohustustega ülimalt hõivatud ja ei olnud palju neid hetki, mil olnuks täielik vaikus. Ainult mina ja mu mõtted.

Ja siis ma avastasin selle, mis ehk nii mõnegi jaoks täiesti elementaarne, aga minule tollel aastaid tagasi ette võetud reisil uus, huvitav ja natuke ehmatav. Avastasin, et ma elan kogu aeg mingile
järgmisel eesmärgile: kui lõpetan kooli, küll siis algab elu! Või lõpetan ülikooli ja siis algab elu või saan selle töö ja… Ning siis ma sain aru, mida tähendab ütlus: “Elu juhtub siis, kui sa teed teisi
plaane.” Otsustasin tol hetkel, et ma pean elama rohkem hetkes. Nautima seda, mis on. Sest, olgem ausad, pea igast päevast leiab midagi nauditavat, huvitavat, märkimisväärset, midagi sellist, mille nimel hetkes olla. Hiljem, kui olin teostanud oma unistuse, mida võiks nimetada missiooniks kolin-soojemasse-kliimasse-ja-siis-algab-elu, pidin tõdema, et ma ikka ei oska. Kandsin Eckhart Tolle ületsiteeritud ja idealiseeritud raamatut “Siin ja praegu: Kohaloleku jõud” endaga pidevalt kaasas, lugesin seda rannas või restoranis. Aga ikka ei midagi!

Meie teleekraanidel hakkas hiljuti jooksma sari “Üheotsapilet”, mille reklaamidki tuletasid meelde, kui oluline on viibida hetkes. Muidu avastad, et oled elanud juba tuhandeid päevi, aga ei mäletagi, mitut neist täiel rinnal.

Mina ikka õpin. Mus on pisut vähem soojaarmastajat, kui mõned aastat tagasi. Mind ei häirigi pimedus, külmus, vihmasadu, lombid ja pori. Mõtlen sellele, et kodus ootab hubasus, pehmed tekid, soe tee, lemmiksaated. Ja see on ju peaaegu sama, mis viibida hetkes, küll veel natuke nihkes ja etterutavalt kojujõudmist oodates, aga ikkagi parem, kui novembris suveni päevi lugeda või soojamaa reisi ihaleda. Aga november pole muidugi veel päris veebruar ka.