Eri rahvusest paarikesed saavad ikka tähelepanu, kord positiivset, kord jälle negatiivset. Olen ise samas olukorras ning endalegi turgatab vahel pähe: kas Eestis ja eestlasega koos olles kergem poleks? Nii küsisingi kord omaette olles Suzie´lt, kuidas on olla koos teisest rahvusest mehega. Nimelt on Suzie pärit Taiwainist ning Jerry on põline ameeriklane. Abielus on nad olnud 41 aastat ning selle aja jooksul elanud nii Taiwanis, kus neil lapsed sündisid ja kasvasid, hiljem Ameerikas New Jerseys.

Suzie tõi välja neli peamist erinevust, millega sellises suhtes kindlasti arvestama peab. Need on keelelised ja kultuurilised erinevused, samuti mõjutab suhet nii harjumuspärased toitumistavad kui ka lapsepõlv.

Esmalt keelelised erinevused. Suzie ja Jerry kodu oli alati kakskeelne. Sõjaväelasena Taiwainis elanud ja töötanud Jerry oskas hiina keelt ning Suzie õppis inglise keele nii veatult ära, et õpetab seda nüüd koolis. Kõlab üsna tuttavalt. Muidugi jah, minul on koduseks keeleks ainult inglise keel (jah, mu hollandi keel pole veel endiselt nii sorav, kui peaks. Samas, olen juba endamisi vaikselt otsustanud, et koduseks keeleks jääb inglise keel nagunii) ja vahel on sellest nii kasu, kui kahju. Et inglise keel pole meile kummalegi emakeel, siis vahel tekivad just keelelised arusaamatused. Aegajalt läheb ühtteist tõlkes kaotsi ja vahel juhtub, et ei saa end nii vabalt väljendada, kui emakeeles. Samal ajal mõtlen, et vahest ehk jääb ühtteist „teravat“ ka seetõttu nähvamata. Peaasi, et üksteisest ikka aru saame ja kõik vajalik räägitud. Ning see on minu/meie jaoks peamine- olgu siis suhtluskeeleks inglise või hollandi keel.

Kultuurilised erinevused on aga miski, millega on nii ja naa. Oleme hollandlasega võtnud kultuurideerinevust kui rikastavat ning õpetavat kogemust. Seda kinnitas ka Suzie. On palju lihtsam võtta omaks suhtumine, et erinevused rikastavad ning leida endale see „miski“, mis nendest erinevustest sulle tegelikult täitsa sobib ja meeldib. Eesti filmiklassikat ma hollandlasele küll peale ei suru, aga Youtube vahendusel on koos vaadatud nii „Kilplased“, „Suur Tõll“ kui ka „Siil udus“. Ning minule on tutvustatud Sesame Street tegelasi ning Speedy Gonzalest. Ja nende harjumuspäraste asjadega on nii, et mõni on täitsa sobiv isegi. Nii on näiteks meie elamine ilmselt üks väheseid Eesti-Hollandi segakodudest, kus täiesti rahumeeli välisjalanõudega toas käia võib. Talvel on soojem ja kuna tänavad on puhtad, siis erilist pori tuppa nagunii ei tassita. Teiste eestlaste kodusid külastades on küll esimene küsimus, et „kuidas teil siin asjad käivad, kas saapad võib jalga jätta või mitte?“ Kuigi jah, toas vilistamisega ei harju vist ükski eestlane ära...
Toit. See on nii minu kui Suzie arvates üks karmimaid erinevusi, sest üldjuhul oleme me harjunud sööma nii, nagu lapsena seda tegime. Kui ikka ema küpsetas suuri ja kohevaid pannkooke, mis pärast maasikamoosiga üle ujutati, siis pisut maitsetud pannkoogid vahtrasiirupi ja tuhksuhkruga tunduvad küll „big no no“. Või kui igasuguse prae juurde kuulub salati asemel kohustuslikus korras õunapüree. Suzie õnneks oli tema abikaasa juba pikemat aega Taiwanis elanud ning kohaliku toiduga ära harjunud. Ja hiljem USAsse kolides oli Suziel alati võimalik turult sobiv kraam osta, mis kodumaise toidu valmistamiseks sobis. Õnneks on ajapikku ka minu hollandlane harjunud lihtsamate toitudega, nagu praekartulid ja pelmeenid ning erilist virisemist eestipärase toidu üle kuulda ei ole.

Viimaseks punktiks sai lapsepõlv ning kodukoht. Paljud ju väidavad, et elada tuleb ikka seal, kus ollakse sündinud ja kasvanud. Mujale elama minek toob kaasa suuri pahandusi, võõramaalasest abikaasa veel rohkem. Suzie arvates on see täielik jama. Loomulikult on parem ja lihtsam elada seal, kus ollakse harjunud, aga see ei taga veel õnnelikku elu. „Ka samast külast pärid paarikesed kaklevad!“ See lause jäi mulle kõige paremini sellest jutuajamisest meelde. Suzie ja Jerry elus on endiselt niipalju õnne ja armastust (Suzie sõnul armub ta oma mehesse iga päev üha uuesti ja uuesti), et elukoht või rahvus (nende puhul ka erinev rass) ei loe üldse. Peamine on üksteist armastada ning hoida inimesi, kes su ümber on. Ja usk (Taizés on nimelt usklikele mõeldud laager). Mina küll Jumalat ei usu, aga see armas ja harmooniline paarike on üks ideaale, mille poole oma suhtes ja elus püüelda.