Meelike arutleb: kas üksi reisimine on tõesti vaid üksikutele?

 (24)
Meelike arutleb: kas üksi reisimine on tõesti vaid üksikutele?
Pilt on illustreerivMorgueFile

Olen kodunt ära olnud kaks ja pool nädalat. Ja kavatsen veel samapalju olla, ikka reisil, ikka üksi. Või noh, peaaegu üksi — edasi seiklen koos oma parima sõbrannaga. Aga mis peamine, olen reisil ilma meheta. Ja küll pidin ma korduvalt enne sõitu vastama küsimustele: aga mis su abikaasa sellest arvab?

No mis tal ikka arvata, ega ta mind keelata ju saa! Reisile läheksin ikka, lihtsalt siis eelneks tüli enne sõitu. Nüüd sai rahulikult oma reisiplaanidele keskenduda. Ongi tal aeg meelde tuletada, kuidas pesumasin töötab ja kui tihti poes peab käima. Sai ta enne minuga tutvumist hakkama, saab nüüdki need 5 nädalat iseseisvalt hakkama. Ja vahest avastab, et puhtad sokid ei tekigi iseenesest pesusahtlisse ja tolmurullide taltsutamiseks tuleb vahel tolmuimejat kasutada. Ma väga loodan, et see paarinädalane lahusolek paneb ühtlasi teda mind kui koduperenaist uue pilguga hindama. Ja kui abikaasat.

Ja koos ei saa ning ei peagi alati reisima. Sest mis saab siis, kui üks tahab 670 kilomeetrit jala maha kõndida ning hostelites uute reisisellidega suhelda ja teine ei kannata silmaotsaski odavaid ööbimiskohti ning jala kõndimist? Sest antud reisi puhul nii oligi. Seega mina läksin oma plaanide kohaselt ja koos abikaasaga reisin jälle siis, kui on tema jaoks vastuvõetav sihtkoht ning ka rohkem raha korralike hotellide jaoks.

Oma palverännaku jooksul kohtasin üht pensioniealist meesterahvast Saksamaalt. Temale on see neljas Camino rännak ja seni on ta kõik üksi teinud. Naine on samal ajal kodus ja tegeleb oma hobidega. Kuna neil lapsi ei ole ja laste asemel võeti perre kassid, siis viimased 14 aastat on nad niimoodi puhanudki: kord on üks reisil ja teine hoolitseb kasside eest, siis vastupidi. Ja kumbki ei kurda, et üksi kodus või üksi reisima peab. Enda jaoks peab ju ka aega olema.

Seotud lood:

Ja mulle andis selle härrasmehega rääkimine omamoodi innustust, sest hea on teada: ma pole ainus egoist, kes oma kalli abikaasa üksi koju jätab, kui reisisoov tekib. Temal oli muidugi üllas eesmärk: oma hiljuti surnud kassi mälestuseks ta seda palverännakut tegigi. Ometi nende abielu on kenasti aastaid nii vastu pidanud. Miks siis minul teisiti peaks minema?

Ma olen kuulnud arvamusi, kus leiti, et suhtes olles eraldi reisimine ei sobi kohe mitte. Et on lausa petmisega võrreldav. Eks arvamusi ole erinevaid, aga mina kindlasti nii traagiliseks ei läheks. Loomulikult oleks tore, kui abikaasaga kõiges ja kõigis ühel arvamusel oleks ja 24/7 ninapidi koosolemine oleks rohkemgi kui normaalne. Aga minu abielus nii ei ole ja me mõlemad vajame aega ja ruumi iseenda jaoks. Mina pisut rohkemgi. Ja üheks võimaluseks ongi vahel üksi seiklemas ja reisimas käia. Et siis värskelt ja puhanult koju tagasi minna. Oma mehe juurde.

Eks on minulgi hetki, kus mõtlen, et tore ju oleks, kui mees kaasas oleks ja vahvaid hetki jagada saaks. Aga kindlasti ei kahetse ma, et üksi seiklen. Ja kuigi olen oma teel kohanud mitmeid paare, kes just tänu Camino rännakule kokku said, siis isiklikult ma selle reisi imevõimetesse uusi romantilisi suhteid luua ei usu. Kui ma just ei kohta kedagi, kes lubab mulle nüüd ja igavesti jalamassaaži teha. Vot sellest tunnen küll puudust...

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare