Nagu näete, ükski tuba ei kanna nime „lastetuba“. Küll aga leiab nii mõnigi, et meie praegune elamine on juba piisavalt ruumikas, et üks tuba kenasti lastetoaks ümber ristida. Hiljuti aga olevat üks mu abikaasa tuttav imestanud, et kuidas me kahekesti küll nii väikesesse elamisse ära mahume? Ilmselt sama mõttega, et „kui laps tuleb, kuhu te siis selle panete?“. Tegu on uskliku noormehega, kelle arvates lapsed kohe peale püha liidu sõlmimist ka ellu tulevad. On ta ise ka napilt aasta abielus olnud ja pisiperet on oodata tema elus samuti.

Aga mitte lihtsalt laste saamisest ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid sellest, mis see muutus elus kaasa toob. Nimelt on eelpool kirjeldatud noormees samuti sportautode huviline, nagu mu Hollandlanegi. Ja nüüd, pereinimesena peab ta oma hobist lahti ütlema. Kõik märgid näitavad, et oma naise soovil ja sunnil. Tööd rabab see kutt nagunii mitme inimese eest, usuga kaasnevaid toiminguid järgib hoolikalt (näiteks pühapäeviti sportautode kogunemistel ei käi, sest noh, pühapäeval ei tohi selliste riivatute asjadega tegeleda). Ja nüüd on ta ka jõudnud „otsuseni“, et sportauto tuleb maha müüa. Olgugi, et korralik „pereauto“ on samuti majapidamises olemas. Aga nüüd, kui naine majas ja laps tulekul, ei ole mehe hobidel enam kohta.

Ja see on kurb. Hirmus kurb. Sest ka see tubli ja perekeskne noormees tahab ju ikka aegajalt aega enda ja oma hobide jaoks, kui titekisa mõistuse viib ja olmemured üle pea löövad. Või tõesti ei taha? Kuidas see soov peale naisevõttu ära kaob? Aga ta ei saa, isegi kui tahaks. Sest pereinimesed ei mölla mingite sportautodega ega käi teistega niisama lusti pärast võidu sõitmas. Pereinimestel pole enam selliseid asju, nagu „minu aeg“ ja „minu hobid“ ja „mina tahan“. On pere ja see on kõik.

Ilmselt ei pea isegi peres lapsi olema, et kõik arvaks- kui abielu on sõlmitud, on endine elu läbi, nüüd ei mingit „mina tahan, mina teen, üksi“. Ikka „meie teeme ja meie tahame. KOOS“. Mul on kohe-kohe ees pikem reis, lausa 5 nädalat ja täitsa ÜKSI, kujutate ette? Ma ei tea, mitu inimest on minult küsinud, et mida mu mees sellest arvab või kuidas ta mul üksi reisile minna lubab? Nii pikaks ajaks? Täitsa üksinda? Aga sellepärast, et mu Hollandlane on aru saanud- MUL on VAJA aegajalt ka MINA olla. Ma soovin aegajalt üksi olla ja üksi oma tegemisi teha ja sellepärast lähengi üksi puhkusele.

Loomulikult ei keela ma ka oma mehel seda teha- käigu oma autoüritustel, niipalju, kui tahab. Mingu sõpradega üksi reisile, kui soov tekib. Mingu või stripiklubisse, kui kange isu on. Sest meie eluviis võimaldab seda. Minu jaoks oleks ikka väga hirmutav mõelda, et „endine“ või „unistuste elu“ jätkub alles 18+ aasta pärast. Siis, kui lapsed juba täiskasvanud on ja nende pärast enam oma elu painutama ei pea.

Sest meie ei pea. Ei pea oma unistustest lahti ütlema, sest lapsed on majas ja edaspidine elurütm käib vaid nende järgi. Ei pea puhkusele sõitma vaid siis, kui koolivaheajad on. Ei pea pikalt planeerima, kellele küll lapsehoidmine pähe määrida, sest tahaks ka ilma lasteta reisida. Kusjuures, ma tõesti imetlen neid, kes siiski võtavad ette kogu oma perega reisimas käimise. Kõik see planeerimine, kõik see „igaks juhuks kaasa veel see, teine ja kolmas“ pakkimine. Kõik see „et lapsel igav ei hakkaks, on meil kaasas 1+n asja“.

Seega tundub olevat vaid kolm (neli?) lahendust. A: jää alatiseks vallaliseks ja saadki teha iga päev seda, mida soovid. Või B: leida enda kõrvale keegi selline, kes sama eluviisi armastab. See on siis minu arvamus. Mu abikaasa siiski arvab, et meie kohta valik B oleks „leia enda kõrvale keegi, kes laseb sul kõike seda teha, mida soovid“. Või siis vali pereelu ja tee nägu, et sinu soovid ja tahtmised ei loe järgmised 18+ aastat enam midagi.