Meelike avaldab arvamust: õudne asi nüüd, kui naine läheb välja teise naisega — peaasi, et inimene oleks õnnelik!
Mu tore majakaaslane on juba pea aasta vallaline. Eelmise peigmehega läksid järsku ootamatult lahku, siis hoidsid üksteisest eemale, kuidas võimalik (mõlemad töötavad lennundusfirmas, seega oli see keeruline), siis otsustasid ikkagi sõpradeks jääda ja lõpuks hakkas friends with benefits staadium. Majakaaslasele see siiski ei meeldinud, tema tahtis kas kõik või mitte midagi.
Ja nii on ta siis hoopis viimased viis kuud käinud ühe kummalise teadlasega, kes teab teadusest kõike, aga igapäevaelust mitte midagi. Suhtlemisoskus on nii kehva, et majakaaslane lausa autismi poisil kahtlustab. Kuude kaupa käiakse väljas söömas ja kontsertidel, isegi ühisel lühikesel puhkusel ja kogu viie kuu tulemuseks on ühes lennukis õrnalt käe hoidmine ja põsesuudlus.
Nii oli taas majakaaslane ilusal kevadpäeval välja minemas ega maininud, kellega. Mõtlesin küll küsida, et kes see õnnelik inimene seekord on, kes terve päeva temaga rannas veeta ning õhtul Bangoris sinimerekarpe (pidavat siinse kandi parim koht olema, ise ei tea, pole proovinud) süüa saab. Aga ei pärinud - kui tahab, siis räägib ise. Nii asuski ta pisut ärevalt 10 minutit enne minekut minu kõrvale istuma ja palus mul mitte endast välja minna, sest tal on mindagi šokeerivat vaja mulle rääkida. Appikene, mis toimub?
Nimelt oli mu kallis majakaaslane mõnda aega ühe tüdrukuga väljas käinud ja kartis, et ma seda kuuldes täiesti endast välja lähen. Et kohe-kohe tuleb meile külla üks võõras tüdruk ja tema ongi see õnnelik, kes viimased paar nädalat mu alati hõivatud majakaaslasega aega on veetnud. Miks sellise uudise peale närvi minna?
Kui aus olla, ei tundnud ma midagi. Polnud ka esimeseks mõtteks, et „appi, mu majakaaslane on lesbi!“ Kui on, siis on. Kui lihtsalt proovib teisi võimalusi, las siis proovib. Peaasi, et ta sellest lõputust pettumusest ja kurbusest lahti saaks. Ja kui keegi suvatseb teda selle eest halvustada, siis ma olen nõus sellele inimesele kolki andma! Ilmselgelt pole mu majakaaslane seda uudist rohkematele kui minule ja oma parimale sõbrannale rääkinud. Näiteks arvas ta, et kui ta traditsioonilised itaallastest vanemad sellest kuuleks, siis ütleksid nad temast koheselt lahti. Ja ta ei tea, mida teha või mida arvata, on ta nüüd siis lesbi või bi või mis toimub.
Mina soovitasin asja rahulikult võtta ja elu nautida, mida 24aastasele ikka soovitada? Ei pea end kohe sildistama ja tulevase lapse saamiseks spermadoonorit otsima. Lihtsalt vaadaku, kuidas elu läheb. See salapärane tütarlaps, kellega ta aega on veetnud, tundus väga tore ja haritud (ilmselgelt mu majakaaslast tõmbavad targad inimesed), tõi isegi kunstpäraseid muffineid kingiks. Küsisin, kas selle tüdrukuga on hea ja vaba rääkida? Kas temaga on tore aega veeta? Kas nad saavad omavahel naljatleda? Kõikidele küsimustele oli vastuseks „jah!“ Siis see ongi peamine, et on keegi, kellega on tore aega veeta. Ja kuna üksteist leiti naistele mõeldud kohtinguportaalist, kus mu majakaaslase staatus „segaduses“ on, siis pole vaja karta, et koheselt uut suhet alustama kiputakse. Minul on lihtsalt hea meel, et on keegi, kes mu majakaaslase ellu uusi ja toredaid emotsioone toob. Küll aeg näitab, mis siis edasi saab.
Eile teatas mu majakaaslane, et talle vist ikka tüdrukud ei meeldigi nii nagu mehed. Lihtsalt on tore väljas käia nendega. Pinget ega survet ei ole, saab rahulikult niisama juttu ajada ja nalja teha. Pealegi, ta vist ei kujutaks ette, kuidas selline pisut ebatraditsiooniline perekond välja näeks ja toimiks. Mina soovitasin tal teha ja proovida variante, kuidas aga õige tundub. Keegi ei tohi teda sellepärast halvustada, et ta võib-olla hoopiski naisi eelistab. Minul on peamine, et mu majakaaslane end hästi tunneb ja toredasti aega veedab. Täitsa ükskõik, kas meeste või naistega. Ei midagi šokeerivat.
