Asi selles, et mul on oma mees ka telefonis täisnimega salvestatud. Eesnimi ja perekonnanimi. Kõik inimesed on nii. Ei ole, et „abikaasakene“, „emme“, „issi, „venna“. Isa ja ema numbrid on salvestatud ka õigete nimedega, vendade ja vennanaise oma ka. Miks mitte?

Tegelikult pole ma kunagi sellele mõelnud, et vanemad või oma kallim peaks telefonis ka vastavalt märgitud olema. Mis siis, kui minuga midagi juhtub ja telefoni uurides leitakse sealt vaid veidrad hüüdnimed? Kellele siis helistada? Jah, mul ja mu abikaasal on üksteisele hellitusnimed olemas ja omavahel rääkides neid ka kasutame. Ma isegi arvan, et minu mobiilinumber on mu abikaasa telefonis salvestatud minu hellitusnimega. Tema telefon, tema asi. Ise teab. Minul on oma telefonis kõik inimesed õige nimega ja nii ka jääb. Mind see ei häiri ja teistel pole üldsegi asja minu telefoni nagunii.

Külas käies peab küll mehega meeles pidama, et omavahelisi hüüdnimesid ei kasutaks. Teised ei saa esiteks nagunii aru, millest jutt käib. Nimelt ei kasuta me tüüpilisi hellitusnimesid nagu „kallike“, „kullake“, „musike“. Nimedel pole üldsegi konkreetset tähendust ja isegi kui telefonis kogemata valele inimesele kirjutad, saab alati öelda, et „oh, vabandust, telefoni autocorrect muutis sõna ära“. Mehel on seda paar korda juhtunud.

Teine teema on siis, kui oled suhtes ja oma kallima puhul õiget „tiitlit“ ei kasuta. Minu arust ka imelik asi, aga ju siis on personaalne värk. Nimelt on mul kolleeg, kes on kenasti kihlatud ja pulmi planeerib. Ometi kutsub ta vankumatu kindlusega oma elukaaslast ja kihlatut „partneriks“. Meie oleme harjunud, et partnerit kasutatakse samasoolise suhte puhul, kui ei taheta oma suhtele liiga palju tähelepanu juhtida. Aga kui juba kihlasõrmus sõrmes ja pulmaplaanid selged, siis võiks ju käepalujat ka kenasti oma kihlatuks kutsuda. Tegin kolleegiga isegi nalja, et suurest harjumusest ilmselt ka pärast pulmi kutsub ta oma abikaasat endiselt partneriks, mitte oma meheks või abikaasaks või teiseks pooleks.

Kui suhe kindel, siis olen oma kallimat ikka peigmeheks ja poiss-sõbraks kutsunud. Ja kui oma praeguse abikaasaga kihlusime, siis loomulikult nimetasin teda teiste kuuldes oma kihlatuks. Pealegi inglise keeles (mis on ja oli mu peamine suhtluskeel) kõlas sõna „fiancé“ kuidagi nii lahedalt ja kuninglikult. Ja kihlus ju näitab, et suhe on ikka tõsisem, kui niisama „ahh, see on mu peika“ suhe. Paar korda läks mul vaid sassi ja ütlesin ikka peigmees kihlatu asemel. Abikaasaks kutsumine pole kordagi sassi läinud. Isegi unes mitte.

Kolmas variant imelikest hellitusnimedest on see, kui paarike teeb ühise Facebooki konto ja kasutab siis seal ühist nime. Umbes, et “Maria ja Shaun”. Ja siis on kuidagi imelik neile sõnumit saata, sest kunagi ei tea, kummaga sa räägid. Ja kuigi on tore, et inimesed on leidnud selle teise poole ja nüüd on nad üks tervik, siis inimesena oleme me ikka kõik omaette. Ja see võiks olla ka sotsiaalmeedias kasutajana. Seda “meie teeme seda, meile meeldib see” kuuleb ju niigi ja muutub ruttu tüütuks.

Või veel hullem, kui tüdruk (või siis kutt) on nii armunud oma elu armastusse, et tema kasutajanimi on ühine nimi, stiilis “rebeccamartin smithparker”. Vot see on juba minu arust liig. Niigi on postitused peamiselt ühised selfied, nii et muud seal vaadata polegi, aga panna veel kasutajanimeks kõik nimed kokku?