Jah, ma tean, hääletamine on ohtlik. Kõik teavad ju lugusid tüdrukutest, kes niimoodi kaduma on jäänud. Või siis on hääletajaga auto avarii teinud. Ja noh, paljalt sõitev autojuht Eesti maanteedel on aastaid hääletajatele ehmatavaid kogemusi pakkunud. Samas, mujal riikides peetakse hääletamist ohtlikuks hääletajate tõttu — nii rääkis mu Kanada sõbranna. Seal maal arvab juht, et hääletaja võib talle viga teha. Ja meie arvame, et auto peatav juht on nagunii üks pervert. Kas sellepärast siis ongi hääletajaid nii vähe tänapäeval näha?

Mina olin esimest korda piisavalt julge (ja piisavalt vaene, et seda teha) alles kümme aastat tagasi, esimeseks teekonnaks sai Tallinnast Paide võidupüha paraadile minek. Aega võttis mitu tundi ja hingevärinal sain sisse istuda kolme erinevasse autosse. Kaks meesjuhti, üks naine.

Edasi olin juba julgem — kui esimesel korral arvasin, et raudselt jätan auto numbri meelde ja saadan sõnumiga kellelegi sõbrale, siis iga kord, kui auto peatus, oli mul numbri vaatamine meelest läinud. Rõõm peatunud autost oli nii suur. Sest tee ääres seista, üks käsi välja sirutatud, teine sihtkoha nimega silti hoidmas, on ikka tüütu ja raske.

Ja nii olin järgmine kord juba julgem. Kõige kauem ootasin Tallinnas (sooviga saada Viljandisse), talvel, tund aega ja kõige kiirem ooteaeg oli paar sekundit, sest teine auto õigel suunal pidurdas ja pidas kinni. Enamjaolt tegin seda muidugi kaitseliitlasena laigulist vormi kandes — ja nii mõnigi juht tunnistas, et pidas kinni pelgalt heast soovist üht sõdurpoissi aidata. Aga ega mind sellepärast veel tee äärde jäetud. Kaitseliitlane läks ka õnneks samasse kategooriasse.

Hiljem hakkasin juba oma tavalistes riietes hääletama. Ikka suunal Tallinn-Tartu-Tallinn. Korralikult maalitud silt käes ja kunagi polnud muret, et kaua ootama peaks. Maasikamüüja, keda paar päeva varem kodukandis näinud olin. Jurist. Soomes töötav venelane. Ärimees. Endine õpetaja. Tihti osteti mullegi bensiinijaamast kohvi või Colat. Ja viidi ukse ette, kuhu mul aga vaja oli. Olid ajad…

Vahepeal polnud ma neli aastat hääletanud. Nüüd, hiljuti Eestis käies, tuli seda taas teha. Omamoodi sotsiaalne eksperiment ja noh, raha hoidis ka bensiini või bussipiletite pealt kokku. Esimeseks katseks oli Riiast Tallinnasse saada. Oli reede õhtu, päike paistis ja mina seisin Tallinnasse viiva maantee ääres, silt käes. Ja kuigi ilm oli ilus ja nädalavahetus terendamas, siis tuli mul esimest autot oodata pea 40 minutit. Selle aja jooksul mõtlesin juba, et äkki pean sama targalt Riiga tagasi minema ja järgmisele Tallinna sõitvale bussile pileti ostma. Oli palav, ma olin väsinud ja imelik sürr tunne oli. Siis, ootamatult, üks auto peatus. Sain sellega üsna piiri lähedale, Salacgriva linnakesse (olin seal linnas neli aastat varem ka olnud. Siis ei pidanud ma isegi uut autot ise hääletama, bensiinijaamas märkas üks ärimees mu seljakotil sinimustvalget lippu ja küsis ise, et kas Tallinna suunal liigun). Ja siis, uuel katsel, sain ma vaevu oma Tallinna kirjaga sildikese üles tõsta, kui juba järgmine auto kinni pidas. Juht, kes oli teel Rocca ostukeskusesse. Paari tunniga olin Riiast Tallinnas. Palju uusi mõtteid ja jutuajamisi mahtus sellesse teekonda.

Tallinnast Tartusse minek kulges umbes sama rada — jälle reedel ja jälle oli kellaaeg juba üsna hiline. Lennujaama juures ootasin oma pool tundi, ent õnneks oli Soome laevalt tulnud just üks Tartumaa noormees, kes ise varem samuti tubli hääletaja oli. Nii teadis ta, mida ma tunnen. Saime rääkida nii elust Soomes kui elust Hollandis. Omamoodi huvitav oli, et mitte mu nime ei küsinud see noormees, vaid mu vanust. Ju mingi uus asi, millest minusugused vanurid aru ei saa. Ka ei pidanud see tubli noormees paljuks mind täpselt mu kalli sugulase maja ukse ette viia. Kiidaks teda siin nimeliselt, aga ma ise ka ei küsinud tema nime.

Tartust Tallinnasse tagasi sain juba kiiremini, ootasin vaid viis minutit ja kui oli pisut tibutama hakanud, peatus ka auto. Sees kaks noormeest ja põhjuseks öeldigi, et neil hakkas kahju vihma käes seisjast ja viimasel hetkel peeti auto kinni. Teel olles küsiti loomulikult, kas mul tagaistmel ikka piisavalt ruumi on ja ega mind nende autos suitsetamine ei häiri. Kenad ja viisakad noormehed, pole midagi öelda. 

Ja kui aus olla, pole ma kordagi hääletades hirmu tundnud. Sest peamine on ühest punktist teise jõuda ja ehk on mul siis alati õnne olnud. Suurim hirm on, et jäängi sinna tee äärde ootama. Eriti veel, kui Eestimaa pinnal ei ole. Seni on kõik on kenad ja viisakad inimesed olnud ning vaid ühel korral tundus juht pisut imelik — niheles terve tee, aga samas sõitis ikka kenasti edasi. Ja muidugi olen ka ise hääletajaid autosse võtnud — ikka põhjusel, et ma tean, mida nad tunnevad. Pole seni veel keegi mind tahtnud ära tappa, ju see ka loeb.

Nii, mitu korda te teksti sees sõna ”mees” leidsite? Suured tänud (nii Eesti kui Läti) meesautojuhtidele, sest nemad veel märkavad hääletajaid.