Meelike imestab: miks inimestel üldse taktitunnet ei ole?

Minul oli just olnud üks ilus pühapäevane päev — hommikul rääkisin emaga ja pealelõunal sain kokku sõbrannaga, et maast ja ilmast rääkida. Ja ilmast oli lausa lust rääkida: päike oli Belfasti vallutanud terveks nädalaks ja meie nautisime ilusat ilma koos sadade teiste inimestega Belfasti Botaanikaaias. Elu oli ilus ja kui pargi lukustatud tualetid välja arvata, oli igatepidi suurepärane ja asjalik päev.

Hakkasin siis õhtul oma toredat päeva teistega jagama ja selgus, et nii mõnelgi oli päev „kenasti“ ära rikutud. Sest mõnel inimesel ei ole kohe üldse taktitunnet ja välja plärtsatakse kõik, mis mõte aga pähe tuleb. Näiteks on mu soomlannast sõbrannal on iirlasest mees ja neil on pooleteiseaastane vahva poisiklutt peres kasvamas. Ja siis ühel kenal vabas õhus istumisel teatab üks nende tuttavatest, et tema arvates näeb poiss välja nagu venelane. Et mitte kriipsugi soomlast või iirlast, ikka puha venelane. Ja sõbranna oli päris šokeeritud, sest mida selline “kompliment“ siis tähendab? Et tema laps pole piisavalt armas? Et soomlased ikkagi on venelaste moodi, sest paljud pakuvad „kas Soome on Venemaal? Kas Soome ei kuulugi Venemaale?“ (ma ei hakka üldse seletamagi, kui kõrini on mul kõikidest lollidest, kes ei tea Balti riikidest midagi ja uhkelt oma rumalust ka kuulutavad). Ning mis peamine, MIKS peaks ühele emale üldse ütlema, et tema laps on mingi rahvuse esindaja nägu? Kuigi ma pole eriline lastesõber, siis oma sõbrannade puhul teen erandi ja leian, et selline „kompliment“ on üsnagi isiklik. Nii poliitiliselt kui emotsionaalselt. Aga tundub, et meie ümber on piisavalt taktitundetuid inimesi, kes ei tea, millal mida öelda sobib. Või mida peaks sootuks enda teada jätma.

Lohutasin siis sõbrannat, et see inimene oli lausloll ja võimalusel väldi temaga suhtlemist. Sõps tundis end pisut paremini ja nii hakkasin oma mehele sõnumeid saatma ja uurima, et kuidas tema tegus päev läks. Oli tal ju just mingi autodega seotud üritus olnud. Mees vastas õnnetult, et ilm oli külm ja et tema näeb vana välja. Millest siis selline arvamus? Ta peaks ju palju parem välja nägema, viimasel korral Hollandis käies lõikasin tal juukseid ja puha. Tema lugu oli siis järgmine, mis ka terveks päevaks tuju ära rikkus. Käisid siis seltskonnaga oma uhkeid sportautosid näitamas ja eputamas ning kaasas oli uus meeskonnaliige, keda teised veel ei teadnud. Noor, 22aastane tütarlaps, kes tal siis firmas sotsiaalmeediaga aitab paremini hakkama saada (ja igasuguste kuulujuttude tekkimise vältimiseks olgu kohe öeldud, et ei, see noor tibi ei ole töökotta silmarõõmuks võetud. Nimelt meeldivad sellele tüdrukule samuti tüdrukud). Ja kui siis neiukese uut autot uudistati ja infot küsiti, oli minu abikaasa kohe vastamas. Tema teab iga pisidetaili peast ja nii tekkiski ühel inimesel ainus mõte, et kuidas keegi kellegi teise autost nõnda palju teab. Et ju peab see mees olema selle tüdruku isa. Nii küsiski see järjekordne taktitundetu hollandlane mu 36aastase abikaasa käest, et kas see 22aastane autotibi on tema tütar. Ma ei kujuta ette, mis nägu mu mees siis tegi, kui vastas, et „eem, ei, ta vaid töötab meie heaks…“ Uskumatu, kuidas sellist asja üldse arvata võib? Jah, mu mehel on palju halli juustes (ja see pole vaid minu süü, halle juukseid oli tal juba enne minuga kohtumist), aga siiski näeb ta enda vanuse kohta normaalne välja. Kindlasti mitte vanem. Ja miks inimesed ei oska küsida, et „kes see tüdruk on, kuidas sa teda tead?“ ilma piinlikke oletusi tegemata… Kas tänapäeva pinnapealne suhtlemine on tõesti selle põhjustanud? Või on lisaks kommetele kadumas ka taktitunne? Kas ma olen ainus, kes selle pärast muretseb?