Meelike jagab kogemust: kui tahad meest leida, siis kanna punast ja unusta beebipillid
Mida siis räägitakse sellisel intrigeeriva pealkirjaga loengul? Esmalt muidugi pean ära mainima, et umbes 40 osaleja seas oli vaid 4 julgelt meesterahvast. Meie poolt said nad muidugi uhke aplausi. Ja siis hakkaski pihta.
Esmalt küsis loengu pidaja Emer Maguire, mida meie jaoks tähendab sõna “armastus” ja iga osaleja pidi selle siis paberile kirjutama ning parimad vastused loeti ette. Parimad vastused olid, et “armastus olen mina”, “armastus on jäneseurg ja meie kõik oleme Alice´d”, “armastusest alati ei piisa”. Viimase vastuse peale käis kaasatundev aww üle saali. Millest aga selline kummaline sissejuhatus? Aga sellepärast, et aastal 2012 oli küsimus “mis on armastus?” kõige tihedamini Google otsingusse trükitud. Või kas teadsite, et kõige populaarsem online kohtinguveebileht Tinder on saadaval kõikides riikides. Isegi neis riikides, kus paljud asjad üsna algelised on. Olenemata ajast ja kohast inimesed otsivad ikka seda üht ja õiget, armastust ja armastatut. Kuidas siis seda leida?
Esmalt peab teadma, et n.-ö. “armastuse otsimine” koosneb kolmest osast, seda siis teaduse kohaselt. Esimene osa on iha. Siia kuulub flirtimine ja ihaobjektide otsimine. Mis siis meile meeldivad ja mis meid mõjutavad?
Üheks tõmbeallikaks on punane värv, jällegi teaduslikult tõestatud. Kuulsad brändid kasutavad punast (nt McDonalds, Nike), punased huulepulgad müüvad moeröögatustest hoolimata ja mehed kulutavad kohtingul rohkem raha, kui nende kaaslanna punasesse rõivastunud on. On isegi avastatud, et punaseid rõivaid kandvad naisettekandjad saavad rohkem jootraha.
Teiseks näitajaks on meie vanemad — üldjuhul meeldivad meile sellised inimesed, nagu meie vastassoost vanem (siit siis see “naised valivad mehe oma isa järgi” teooria ja ilmselt ka vastupidine lugu). Madala häälega mehed tunduvad ägedamad, kui kõrge häälega. Tühja kõhuga tunduvad priskemad inimesed atraktiivsemad. Sümmeetriliste näojoontega oled rohkem ilusam, kui mittesümmeetriliste (siin siis väidetakse, et meie alateadvus saab aru: ahaa, selle isendi geneetikas pole kõverat nina või lopergusi kõrvu, seega on geenifond parem. Samas olen just vastupidist teooriat kuulnud, et mittesümmeetrilised näojooned on ilusamad). Kõik siis ikka teaduse kohaselt, kus siis peamine eesmärk on leida parimate geenidega isend, kellega saada parim järglane.
Veel väitis loengupidaja, et beebipillid mõjutavad ka meie maitset. Ehk siis pille võtvatele naistele meeldivad teistmoodi mehed kui muidu. Siit tuleneb teooria, miks ilusasti alanud suhted kiirelt lapse sünniga otsa saavad: naine jätab pillide võtmise ära ja siis avastab, et mees polegi nii ilus ja nii lahe, kui enne tundus. Seega soovitati loengul, et esmalt ära armuda ja alles siis beebipille võtma hakata. Vahetult enne ja ovulatsiooni ajal meeldivad meile mehelikumad isendid, pärast naiselikumate näojoontega mehed (nt Johnny Depp, Justin Bieber jne). Esimesed esindavad häid geene, teised on tublimad perehoidjad.
Armastuse kujunemise osa nr 2 on “romantiline külgetõmme”. See on siis see armumise faas, kus kõik armastusest hullud on ja imelikke asju teevad. Sel ajal tekivad ajus sellised keemilised ühendid nagu dopamiin, oksütotsiin, adrenaliin ja serotoniin, mis koos mõjuvad samamoodi, kui kokaiin. On küll palju naturaalsemad ained, aga mõju võib samasugune olla. Hullumine, kellegi jälitamine või armastusest lollide tegude tegemine. Suurt vahet pole.
Kolmas osa on “kiindumine”, kus siis “elu lõpuni õnnelikult” suunas liigutakse.
Teoorias kõlab küll kenasti, aga paljud näiteks jäävadki etappi nr 2, korduvalt ja korduvalt. On nii-öelda armumisest ja liblikatest kõhus sõltuvuses. Või mõned jätavad esimesed kaks osa vahele ja hakkavad kohe esimesest päevast kodu mängima ning teevad seda nii, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas. Siin ei oska teaduski öelda, mis põhjuseks on. Ja kuigi evolutsiooniliselt monogaamia ei ole ratsionaalne, siis kultuuriliselt mõjutused on ajapikku oma suuna andnud. Ja pole kuskil öeldud, kas see on õige või vale. Loeng oligi vaid sellest, kuidas teadus ja teadlased armastust näevad.
Igatahes oli huvitav tunnike, kus sai palju naerda, paari laulu kuulda (kopra armastusest ning kiindumusest Starbucksi teenindaja vastu) ning ise mõelda, kuidas oma elu ilusamaks ja huvitavamaks teha. Näiteks terve saali peale oli vaid kaks naist, kes punast kandsid. Arvake nüüd ise, kas mina nende kahe seas olin?
