Meelike kiidab: öelge, mis tahate, aga Eesti mehed on väga viisakad!
Kohe ütlen ka seda, et minu jaoks ei ole viisakus ainult bussijuhile ja tänaval vastutulevale koerajalutajale tere ütlemine või kassajärjekorras võõraga lobisemine. Seda tehakse Hollandis kogu aeg ja ise on nad ilmatu uhked, kui viisakad nad ikka on. Aga viisakus on veel nii palju muud. Ja see „muu“ on vähemalt Hollandis feminismi pealtungi ja ilmselt veel mingite salapäraste põhjuste tõttu täitsa ära kadunud.
Esimene üllatav meeldetuletus oli mul pool aastat varem — messikülastus Saksamaal, kus kolme Eesti mehega kohtusin. Korraks välja minnes avas üks neist mulle ukse ja ma lausa sulasin! Issand, kui lahe! Oli tahtmine öelda, et „kuule, tee veel, nii armas oli!“ Hollandis harjub ju sellega ruttu ära, et keegi sulle uksi lahti ei tee, jooke välja ei kärista ja oma rasket kohvrit pead ikka ise tassima. Kui Eestis tehakse nägu, et abivajajat ei märgata (nt lapsevankritega emad trollis. Saaks ka sellest üle, et neid vajadusel küsimata aidatakse, võiks eestlased juba julgelt viisakateks nimetada. Tühja see bussijuhi teretamine, reaalne tegutsemine on ikka palju olulisem), siis Hollandis toimub kõik rahulikult. Keegi ei teeskle, et nad ei näe sinu probleemi. Nad näevad ja lihtsalt ei sekku. Kõik valikud tuleb teha nii, et tead — ma pean ise alati hakkama saama. Oma risti, olgu see siis või hirmsuur ja meeletult raske kohver, peab igaüks ikka ise kandma!
Minu teekond Eestisse algas aga vahepeatusega Riias. Sain kokku ammuse tuttava, iirlasest härrasmehega, kes juba aastaid Riias elab ja töötab. Ei tea, kas asi on kasvatuses, vanuses või Baltimaades kehtivate viisakusnormidega, aga oma esimese meeldetuletuse „siin ei peagi ise kõige eest rabama“ sain juba seal. Ikka tehti uksed viisakalt lahti ja Iiri pubis ei pidanud ma jookide pärast muretsema. Ainus küsimus oli „mida joogiks?“ ja ülejäänu kulges oma loomulikku rada pidi. Klaasid täitusid märkamatult ja keegi ei löönud arvet nina ette. Et võta ja maksa, mis sa kõik kõrist alla kaanisid nende tundide jooksul! Sain end üle pika aja jälle lihtsalt naisena tunda ja loomulikult ei unustanud ma toreda õhtu eest oma sõpra tänada! Seda ma ikka oskan.
Hollandlased on tuntud oma kitsidusega, seda olen paljudele pidanud tunnistama. Nii toimus mul üks poolametlik ärilõuna Tallinnas Eesti kommete kohaselt — ehk siis meesterahvas maksis. Naersime isegi selle üle, sest eestlasele normaalne käitumismuster — mees maksab — pole mujal nii loomulik. Ja pärast loomulikult aidati jope ka selga. See muide on asi, mida paljud naised enam oodata ei oska ega suuda vastavalt käituda. Seda „muret“ kurtis aastaid tagasi juba üks endine ülemus — et see mantli selga aitamine on ikka nii kiirelt hääbuv komme — kuigi tegevust naiste poolt hinnatakse, siis ei oska naised ise muud teha, kui kätega selja taga vingerdada ja ilus mõte läheb kogu kohmaka tegevuse jooksul hoopis kaotsi. Tekitab teadmatusest rohkem paanikat ja ebamugavust. Mul on see ilmselt veel kuskil alateadvuses alles ja vihjeks siis teistele naistele- kui keegi pakub ülerõivaste selgaaitamist, siruta lihtsalt käed sirgelt selja taha nagu pingviin ja ongi kõik.
Ma juba tean, et see eelpool mainitud „mees maksab“ lause toob kindlasti kaasa suure kommentaaride valangu, aga minu arust mõned asjad on lihtsalt nii ja nendega pole mõtet võidelda ega vaielda. Lihtsalt osad asjad on nii ja kõik. Kombed on sellised. Nii, nagu mehed teevad naistele uksi lahti ja aitavad rasked kandameid tassida, nii on üldjoontes mõistlikku hinnavahemikku jääv lõunasöök või dringid samuti mehe korraldada. Ja naisel lihtsalt tuleb sellel kõigel juhtuda lubada, et meest mitte solvata. Laske meestel ikka mehed olla ka! Nii lihtne see ongi! Ja kindlasti kenasti tänada hiljem, seda ei tohi samuti ära unustada.
Minule selline kord aastas „poputamine“ on igati meeldiv. Samuti suured tänud ka neile toredatele daamidele, kes minu rahalist kitsikust nina peale ei visanud ja mul toredaid õhtuid veeta lubasid. Kiitused ka tublidele Eesti naistele!
Punkti Eesti meeste jätkuvalt lokkavale kenadusele pani muidugi härra Lukas ise, kellega tagasilennul samas lennukis olin. Ei pidanud ta paljuks isegi lennukile viivas bussis mugavuspagulasele istet pakkuda!
