Meelike kolis abikaasast eemale: kas teises riigis töötamine tähendab tõesti lahutust?
Mina võtsin ka selle sammu nüüd ette (see ongi mu see üllatus, mis enne jõule tuju heaks tegi ja pisutki parema meeleolu tekitas). Aeg-ajalt, kui näpud ikka täitsa põhjas ja arvete maksmine kukalt sügama paneb, on mu mees ikka maininud, et ma võiks/peaks tööle minema. Tema perekond on juba 3 aastat seda arvanud (ja kogu aeg mu abikaasat survestanud sel teemal). Ma ise arvasin, et kuna mul on võimalus võtta piisavalt aega, et leida just mulle see SOBIV ja HUVITAV töökoht, siis päris suvalistesse kohtadesse ma oma CV-d ei saatnud. Peale mõningast tööotsimist Hollandis ning ainult eitavate vastuste saamist tuli aga ootamatu ja üllatav võimalus minna tööle taas Belfasti. Isegi oma vanale töökohale. Jah, sama ametikoht, mis mul 3-4 aastat tagasi oli, oli taas vaba ja siin ma nüüd siis olen. Oma kallis ja igatsetud endises kodulinnas. Pealegi, ämm ju ei täpsustanud kunagi, et ma töökoha just Hollandis pean leidma. Mees oli ka selle ideega päri, võttis uudise vastu vägagi rahulikult. Aga mida ma ei osanud arvata, oli mu tuttavate reaktsioon.
Suuremaid samme oma elus üritan peamiselt endale hoida — kuniks asjad juhtunud ei ole, ei taha kohe eriti oma ideedest ja mõtetest teistele rääkida. Ikka hirm, et äkki sõnun ära või ei midagi juhtub vahepeal ja siis seleta, miks mu plaanid siis käiku ei läinud. Parem rääkida juba siis, kui asi kindel. Nii teavitasin ma vaid üksikuid tuttavaid enne uuele töökohale asumist oma plaanidest ja teised said siis teada minu lemmikkanalist — Facebookist. Aga mis siis juhtuma hakkas, oli üllatav.
Esmalt ei suuda keegi uskuda või isegi eeldada, et ma sellist asja, nagu välismaale minek, üksi teen. Et kuidas ma ilma oma meheta lähen? Aga mis siis, kui oma mees ei taha või ei saa kaasa tulla? Võibolla tuleb hiljem ka siia, võibolla ei tule. Pealegi, ega ma pensionini siis siin Belfastis tööl ole ja kodus külas käimine pole kah keeruline. Kui kauaks jään, ei tea. Seda küsitakse ju ka kogu aeg. Olen nii kaua, kuniks vaja. Võibolla lähen varsti Hollandi tagasi, võibolla ei lähe. Ma ju ei tea. Plaani selle kohta ei ole. Eks elu näitab. Igatahes mees jäi kassidega Hollandisse. Ja mina olen tükiks ajaks prii kasside liivakasti koristamisest ja ämmaga jagelemisest.
Teine ja veel suuremaks mureallikaks oli mu tuttavatel, et kui ma nüüd niimoodi ootamatult oma kauaigatsetud Belfasti läksin, siis kindlasti on lahutus uksele koputamas. Ütlen veelkord: ei ole. Võib-olla paljud suhted ei pea kaugsuhtele vastu ja võibolla läheb nii ka meiega. Võib-olla. Aga võibolla ka mitte. Ja seda võin küll öelda, et rahamure on suurem lahutuse põhjustaja, kui teises riigis töölkäimine. Kuigi olen 3 aastat Belfasti igatsenud, siis peamiseks mineku põhjuseks oli ikkagi raha. Ehk siis selle puudumine. Kes endiselt arvab, et ma Hollandis nagu kuninga kass elasin, siis ehk mu tööleminek teise riiki muudab seda arvamust. Mitte, et see mulle nii oluline oleks, mida teised arvavad. Lihtsalt jube tüütu on kogu aeg seletada, miks ma ei saa mitmeid kulukaid ettevõtmisi teha. Teise rahakotis sorimine on ju nii “huvitav” teema…
Loomulikult oleks parem Hollandis tööl käia. Loomulikult on raske oma mehest eemal olla ja kõigega jälle otsast alustada. Tuleb taas kohalik pangakonto avada. Tuleb taas leida ja üürida omale elamine, ning raha kokkuhoiu mõttes ei saa see üldse mitte luksuslik elamine olema. Tuleb taas omale perearst leida. Tuleb taas meelde tuletada, kuidas selles riigis asjad käivad.
Ma saan aru, et kõigil on õigus oma arvamusele ja võib-olla poleks ma pidanud nii ehmatavalt oma head uudist teistele teatama. Aga hetkel tundub, et ainsad, kes selle sammu üle pead ei murra, oleme mina ja mu abikaasa. Jah, tõepoolest — tema tundub hetkel üsna muretu olevat. Oleks seda vaid ka teised…
