Meelike küsib: kas kooliaeg on alati rist ja viletsus?
Siiamaani näen õudusunenägusid, kuidas ma jälle kas vene keele, ajaloo või matemaatika tunnis olen ega saa aru, miks ma jälle koolipingis istun. Küll aga tean, et üks aasta tuleb veel üle elada ja see pole just parim tunne. Ilmselgelt olid need ained sellised, mis mulle piisavalt peavalu valmistasid. Lisaks veel õpetajad ja kaasõpilased ja kogu õppimine üleüldse.
Headest hinnetest hoolimata ei meeldinud mulle ei õppimine ega koolis käimine. Nii nagu praegu tööl käies loen päevi, mis puhkuseni jäänud on, lugesin ka koolivaheajani jäänud pikki päevi. Ning ootasin kannatamatult, millal kord keskkool läbi saab, et olla selle vastiku asjaga ühel pool. Õppida tuli ka hiljem, aga täiskasvanuna on sellel hoopis teine minek. Keegi ei kohtle sind kui lollakat pelgalt seetõttu, et sa oled laps ja alaealine. Minul aga see tunne koolis oli. Lastel pole mingeid tundeid ega isiklikku arvamust, asju tehakse nii, nagu õpetajad ütlevad. Mõnel õpetajal oli rohkem võimu kui teisel. Ja igasuguse jama pähe õppimise kohta öeldi, et „teil läheb seda elus vaja“. Ma olen juba 37, aga pole veel kohanud hetke, kus avastasin, et „oo, vot nüüd läks mul vältevahetuse teadmist vaja“ või et „küll on ikka hea, et ma tean, kuidas koosinust ja tuletist arvutada, muidu poleks saanud piima osta“.
Isegi füüsikatundides õpitu on kõik meelest läinud, ometi suudan ma edukalt näiteks autoga sõita või lihtsalt ennast elus hoida. Ja seda kõike tobedaid valemeid peast teadmata!
Koolivaheaja lühendamisest ja suvel kooliminekust ma üldse ei räägigi. Kogu selle tralli juures on mul vaid üks mõte: õnneks endal on kool läbi ja lapsi pole, keda keset suve kooli saata. Välismaa lapsed kadestasid kogu aeg Eesti lapsi, sest meil oli kolm kuud suvevaheaega. Ja kuigi mina kasvasin maal, siis ei saa ma aru, miks oli vaja linnalapsi kogu aeg maale kõplama ja sõstraid korjama saata. Pikk kooliaasta möödas ja oodatud puhkuse asemel saadetakse sind võõrasse kohta tööd rügama! Ma millegipärast endiselt usun, et linnalapsed saavad ka linnakodus suvevaheajal hakkama, ei pea neid muudkui maale vanaema või sugulaste juurde vedama. Kui on igav, siis peaks ka linnas endale tegevust leidma.
Aga võibolla olen ma vale inimene sel teemal üldse arvamust avaldama. Vahel tundub, et enamikele meeldis üldsegi koolis käia. Näiteks mu abikaasale, kes on palju-palju vähem sotsiaalne tegelane, kui mina olen või olin. Tema olevat täiega kooliskäimist nautinud, sest oskas süsteemi enda kasuks pöörata. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi. Ja vaevalt, et mul tema nõuannetest enam abi oleks. Sest tööl käimine (ikka vaid selleks, et raha teenida, ei muud kasu sellest jamast) on siiski pisut teine, kui kohustuslik koolis käimine. Tööl on tüütud kolleegid ja vastikud ülemused, koolis olid nõmedad kaasõpilased ja kohutavad õpetajad. Tundub nagu sarnane olukord, ometigi ei vahetaks ma lapseea aastaid ilmaski täiskasvanu elu vastu. Tööd ma koju kaasa ei võta, aga peale koolitunde tuli ju veel pikalt koduste töödega tegeleda.
Ja õnneks enam muidugi septembri algus paanikat ei tekita. Esiteks seetõttu, et kuigi alustasin taas üle kaheksa aasta õppimist, ei olnud selle kooli puhul kindlat algusaega. Iga õpilane alustab siis, kui ise soovib. Seega 1.september ei tähenda mulle sel aastal mitte midagi. Või noh, siiski, ühte asja tähendab: suur osa minu palgast läheb üürile. Aga see juhtub iga kuu esimesel kuupäeval.
Loodan, et teie kogemused on või olid meeldivamad, kui minu omad. Head kooliaasta algust!
