Meelike küsib: kas pagulasi peab siis tõesti kartma?
Ehmatasin ära, kui oma auto akent nägin — kas jälle olen Eestis käies parkimistrahvi saanud? Ei, õnneks mitte. Minu auto kojamehe vahele oli pandud flaier. Ikka, et ”tule meeleavaldusele, pagulaste vastu”. Jah, ma olen korra kodumail käimas ja ma ei kuule muud, kui et pagulased siin ja pagulased seal.
Ega enne kodumaale saabumistki oli kerge ülevaade olemas, mida rahvas arvab. Facebook kihab ja kubiseb igasugustest sõnaavaldustest, üks karmim ja õelam kui teine. Ja mis peamine, enamjaolt on need pagulaste kartjad ja kirujad just eestlased, kes elavad välismaal. Ja see paneb veidi asjale teise pilguga vaatama.
Loomulikult, ma saan aru, et võõraid ei taha keegi oma õuele. Selleks ei pea isegi rassist olema. Võõraid, teistsuguseid ei sallita kuskil. Isegi omade seas. Aga need ”eestlased välismaal” on ju samamoodi võõrad kellegi teise õuel. Miks meiesugused, mugavus- ja lodevuspagulased, siis paremad oleme? Ei hakka meie ka uuel kodumaal verivorstist ja kamast loobuma ning uskmatuna ei vii võõrasse kirikusse ükski jumalik vägi. Kohalikke kombeid suudame küll taluvuse piirini täita, aga eestlane jääb eestlaseks ning oma rahvusele ja kommetele truuks ka välismaal.
Kes aga pagulasena nii suure ja riskantse sammu ette võtab, et kodumaa jätab ja teadmatusse põrutab, neil on ilmselgelt ikka tõsised põhjused. Mitte kõik ei taha vaid niisama paremat elu. Nad tahavad elu, kus nälg ei kimbuta ja elu kallale ei kiputa. Käsi püsti, kellel oli sama põhjus Eestist lahkumiseks?
Ning mis peamine — meie isamaal ei käi ju sõda. Vähemalt veel mitte. Me oleme lahkunud erinevatel põhjustel, aga enamjaolt läheb see ikka kategooriasse ”tahan paremat elu”. Olgu see siis parem elukvaliteet, paremad palgad või parem abikaasa. Kõik me tahame ju paremat elu. Mõned on selle nimel valmis ka vaeva nägema ning uues riigis nullist alustama. Paljud mitte, aga kõiki ei saa ju ühe vitsaga võtta. On tüütuid ja kriminaalseid pagulasi, kes olenemata asukohast oma endisi tempe jätkavad. Aga seda teevad ju ka kohalikud! Pealegi, elatakse ju karjakesti ühes toas, midagi teha ei ole, keelest aru ei saa ja teised kohalikud põlgavad sind ning lapsed loobivad kividega! Sellises olukorras läheb ka kõige tervema mõistusega inimesel juhe kokku ja igavusest tekivad nii mitmedki ideed. Tihtilugu mitte kõige positiivsemad. Minu Hollandi kodulinnast mitte väga kaugel on samuti pagulaste asum. Kohalike sõnul pole neil muud teha, kui lähimasse linna jala kõmpida. Nii on paar tundi päevast vähemalt sisustatud. Ja tagasi tullakse juba jalgratastel…
Kuhugi peavad need pagulased ju ometigi esmalt minema. Eesti võib ju enda arvates nii vägev tegija olla, et keelduks hea meelega ka üheainsa pagulase vastuvõtmisest. Aga mis mulje me nii teistele riikidele endast jätame? Iseseisvumisest saati oleme tahtnud olla sama tublid ja edukad, kui teised arenenud riigid ja nüüd teeme näo, et oleme paremad, kui teised. Vahel tuleks rassist ja rahvusest üle vaadata. Me oleme kõik ju ikkagi inimesed. Ma ei tea, kelle asi on neile pagulastele korraldada keeleõpe, töö võimalused ning ajasisustamine, aga ilma selleta on Eestis ju väga-väga raske sisse sulanduda, olgu nahavärv kuitahes hele.
Mina ise ka ei käitu nagu keskmine hollandlane — ei söö õhtusööki kell 17, ei vilista toas, ei käi kirikus ja üle kõige hindan privaatsust, mis madalmaalase arvates midagi üsna tundmatut on. Ma ka ei tunne end selles juusturiigis koduselt. Töö äravõtmises mind veel ei süüdistata. Veel. Aga kui ka töökoha leiaks, siis oleks ma samamoodi järjekordne Ida-Euroopast hea elu peale tulnu, kes tublidelt hollandlastelt leiva laualt ja juustu saialt võtab. Ka minul on oma päritolumaa tõttu märk küljes — küll vähem märgatav, aga siiski olemas ja tajutav. Väärtusliku hollandlase olen ju nagunii ära võtnud — minu pärast on kuskil üks kaunis ja tubli feministist vallaline hollandlanna, kes omale kaasat ei leia. Ikka järjekordse pagulase pärast.
