Meelike küsib: kas rikkad vanemad peavad oma lapsi hellitama?
Tore on näha, kuidas nii rikkad inimesed (ehk siis Gates koos abikaasaga) ei ela vaid pillavat elu ega hoia kogu rikkust endale. Väidetavalt lubab Gates kuni oma elu lõpuni suurema osa teenitud varandusest heategevusele anda, lõppkokkuvõttes lausa 95 protsenti. Ja enne, kui ma jõudsin mõeldagi, et “aga oma lapsed?”, kui oligi vastus kirjas. Maailma rikkaima mehe lapsed saavad tema varandusest vaid väikese osa, esmapilgul tühisena näiva 0,02%. Arvestades tema varandust, on see siiski ligi 10 miljonit dollarit, seega ei tohiks ju eriti kohutav olla. Aga siiski, ilmselt on ta üks väheseid jõukate lapsevanemate seast, kes ei kavatsegi oma lastele kõik hõbe või peaks ütlema kuldkandikul ette tuua. Ja kas peakski?
Arutasime seda teemat jälle abikaasaga. No rahateema on ikka ju päevakorral ja erinevad sündmused on näidanud, et hollandi peredes eriti rahalist abi ei pakuta. Ei pakkunud keegi abi, kui pulmi korraldasime. Päriti hoopis, et miks nii ruttu (iseasi, kas kaheksa kuud peale kihlumist on ikka niiväga “ruttu” pulmade pidamine?), kas ei oleks võinud oodata ja raha koguda? Isegi ei küsitud, et kuidas me nii lühikese ajaga raha üldse kokku saime, kui üks ei tööta ja teisel poolekohaga töö on. Üldse on hollandlastel kombes käituda stiilis “mina ei aita sind, siis sina ei pea hiljem mind aitama” ja igasugused rahalised lubadused on määratud aega, mil rikkuse omajad sellest elust lahkunud on. Siis alles saavad kõik rahapajale, millest eelnevalt on riik tubli kolmandiku endale saanud, ligi.
Abikaasa muidugi ütles, et on mõistlik, et vanemad oma rikkust lastega niisama ei jaga. Kui kõik elementaarne on olemas (kodu, riided, toit, kooliharidus), siis pole mingit põhjust neid niisama hellitada. Mingu ise tööle ja olgu samamoodi edukad, kui pillavat elu elada tahavad. Muidu tulevadki järgmised Paris Hiltoni sarnased laisad ja vaid head elu ihkavad lapsed. Rikkad vanemad ei tähenda seda, et lapsed saavad kõike, mis aga pähe tuleb. Jõukad vanemad tähendavad seda, et saab osa võtta igast kooliekskursioonist ja käia igas huvitavas trennis. Ning küsis siis minult, et kas ma tõesti siis ei nõustu?
No eks ikka nõustun. Laste kasvatamist stiilis „vaid küsi ja sa saad, kasvõi kullast Ferrari“ ma tõesti heaks ei kiidaks. Kuigi ma ise pole selle peale viimased 15 aastat mõelnud, et mida mina küll teeks. Sest ma ei kavatse seda teed minna ning lapsevanemaks hakata. Poolnaljaga mõeldes tuleks minust nagunii selline lapsevanem, kes ISE elu naudiks ja lapsele kah puuklotsid legode asemel annaks, sest “minu lapsepõlves muud ei olnudki. Nüüd mängi sina ka. Ja üldsegi, mina lähen Bahamale, sest ma varem EI SAANUD reisida!”
Kesised ja vähemläikivad mänguasjad polnudki nii kohutav, vähemalt sain ma normaalse lapsepõlve, kus hariduse pealt kokku ei hoitud. Ja ilmselt kui ma ikka väga oleks tahtnud pianistiks või peotantsijaks saada, siis oleks ka selle klaveri või tantsukingad saanud. Oma peas on mul juba kirjutamata nimekiri olemas neist, keda võimalusel aitaks (noh, ikka siis, kui minust kuulus ja rikas kirjanik saab), lapsi ju ikka perekonnas leidub. Ja peamised prioriteed peaks alati olema haridus, hobid ja reisimine. Nende pealt ei tohiks kokku hoida ja ega isegi mitte kahelda, kas on vaja. Kullast mobiilid ja ponid jäägu ootama aega, kui lapsed juba täiskasvanud on. Siis ostku omale ise.
