Meelike pahandab: ärge kutsuge oma perekonda igale poole kaasa!
Lühidalt: tegu on Iirimaal ühe populaarse ja ägeda Tayto lõbustuspargiga. Plaan sinna minna on olnud juba pikemat aega, algul ühtede eestlaste pundiga. Aga kuna üks inimene seltskonnast otsustas ootamatult teistega mitte suhelda, siis jäi asi katki. Eriti, kuna see inimene oleks olnud auto organiseerija.
Kui paar kuud hiljem mu kolleeg idee välja käis, et võiks kord suvel minna, arvasin, et nüüd on asi kindel. Paraku oli keeruline vaba nädalavahetust leida, küll oli tema ära, küll minul coachingu õpingutega edasi-tagasi lennata vaja. Nii saigi aprillis otsustatud, et 15. juuli saab see kuupäev olema, ilmast olenemata. Ja minejateks kolm inimest, meie kaks ja mu kolleegi sõbranna. Olin selle tüdrukuga tuttav ja nii ei olnud probleemi kolmekesi minna. Oli vaja vaid siis oodata, et saabuks juuli juba rutem.
Saabus juuni ja selgus, et kolleegi sõbranna oli mineku kuupäeva ära unustanud ja 15ndaks juba mingi muu asja planeerinud. Tuli siis minek päev edasi lükata, kuigi ei meeldinud see meile: järgneb ju tüütu tööpäev ja pühapäeval tahaks niisama puhata. Aga kuna erilist valikut ei olnud, siis jäi kokkulepe pühapäevaks.
Juuli algul selgus, et kolleegi autol on ülevaatus tegemata ja lähim vaba aeg on mitme nädala pärast. Seega ei saanud tema suurt autot kasutada. Kolleegi sõbrannal oli küll ka auto, aga väiksem. Ja muidu polekski asi probleemiks olnud, kui poleks selgunud, et vahepeal oli kolleegi sõbranna ka oma õe ja selle peika kaasa kutsunud. Ja nüüd tuli viis inimest väikesesse autosse mahutada. Ja lisainfoks veel, et see sõbranna õde pidi pisut paksuke ka olema.
Minule hakkas selline asjaajamine pisut närvidele käima. Ma saan aru, autodega võib ikka jamasid ette tulla, aga miks kutsuvad inimesed oma perekondi kaasa, kui on planeeritud lihtne ja väike väljaminek? Kui kangesti tahate minna, minge ise!
Aga kuna olin lubanud ikka minna, siis ei tahtnud kuidagi eitavat vastust ka anda. Nädal enne minekut selgus, et ka kolleegi sõbranna autol on mingi limiit peal ja ta ei saa sellega nii kaugele sõita. Ja saaks ema autot laenata, kui sellele saab kindlustuse tehtud viie tööpäevaga. Minule hakkas üldse tunduma, et minekut sellel korral ei ole ja oli isegi pisut hea tunne.
Kaks päeva enne minekut selgus, et kindlustus sai tehtud, aga kuna selle sõbranna ema tädi pidi väga haige olema, siis sai ta omakorda perekondliku limiidi: kui see vanatädi vahepeal ära ei sure, siis saame minna. Ja viimasel päeval enne minekut selgus, et kuna see sõbranna on üldse end paar päeva kehvalt tundnud, siis tema ei sõida ja sõidab see kaasakutsutud õde hoopis. Ja see õde ei tahtvat pühapäeva hommikul kell 9.00 Belfasti vahet tiirutada ja mina ning mu kolleeg pidime kõndima selleks pool tundi läbi pisut kõhedavõitu linnaosa, et siis äärelinna kiirteele välja jõuda. No taga targemaks, tõesõna! Minule oli see küll eelviimane piisk kannatustekarikasse, sest selline jamamine hakkas ajudele. Aga midagi ei saa ju öelda ka, kui autoomanik (või siis antud juhul auto kasutaja, kes igatahes roolis oleks olnud) välja vihastada, siis jääks äkki kogu minek olemata. Nii püüdsin taaskord, kes-teab-mitmendat-korda maha rahuneda ning mõelda positiivselt järgmise päeva meelelahutusele. Samal ajal oli minulgi küsimus, et kui linnas ei julge sõita, miks peaks mina julgema tema juhitud autos tunde istuda?
Vahepeal kutsuti mind ootamatult ühele juubelile ja kuigi plaanisin viimase rongiga koju saada ja normaalselt magada, et lõbustuspargi nautimiseks ikka jõudu oleks, siis päris nii see ei läinud. Sain autoga küll koju, aga oodatust mitu tundi hiljem. Ja öösel kell 02.00 kodus otsustasin, et aitab: aeg on see kaua peas olnud “ei” välja öelda ja minekust loobuda. Kõik asjad kuhjusid ja vähene uni ei sobinud minu plaanidesse. Paljud ütleks, et mis sa hädaldad, magada saad hauas ka. Aga mina olen juba nii vana, et võin rahumeeli enda enesetundest olenevalt otsuseid langetada ja teha nii, nagu parem tundub. Parem minule. Ja nii saatsingi öösel sõnumi, et ma siiski ei lähe ja järgmise päeva veetsin päikest nautides ja õppides. Ja olin ka ülimalt rahul oma päevaga. Ja ühtlasi lubasin endale, et kui järgmine kord midagi sellist planeerida, peavad reeglid paigas olema: ei kutsu mingeid suvalisi inimesi kaasa. Mis siis, et perekond. Perega veeda aega omaette.
