Meelike: raske uskuda, aga iga naine ei olegi pöörane šopahoolik
Mina aga vastasin, et ei viitsi. Raha eriti ei ole ja mis ma seal poodides ikka jõlgun, kui midagi osta ei saa. Piinan ja kiusan vaid ennast ilusate asjade vaatamisega, pärast lähen aga koju ja söön ikka nukralt makarone. Parem siis neid makarone juba niisama süüa, ilma ilusate asjade mitteomamisele ja mitteostmisele mõeldes. Zwolles on mitu odavat poodi, kuhu ma kahe ja poole aasta jooksul kordagi läinud ei ole. Ju tuleb see teadmine vanusega, et parem osta üks korralik saapapaar saja euroga, kui viis paari kahekümnega. Ja kui seda sadat eurot üle ei ole, siis käin vanade saabastega rõõmsalt edasi.
Mu abikaasagi ei suuda uskuda, et on olemas naisi, kes ei viitsi üldse poodides niisama kolamas käia ja pidevalt šoppamisest ei unista. No ma ei tea, on kuidagi niimoodi läinud. Ühel hetkel hakkasin minimalistiks ja leidsin, et mul on liiga palju asju. Oma osa oli muidugi ka kolimisel, kui kahetoalises korteris kõik olemasolevad asjad ühte juba möbleeritud tuppa pidin mahutama. Aga kuidagi see õnnestus ja sealtmaalt on mul kogu aeg mingi tõke ees, et mis ma neist asjadest niiväga omale ikka ostan.
Pealegi, nüüd on minu ostusoovid vägagi praktilist laadi. Kingisoovid ei ole mul juba ammu stiilis „uut parfüümi, käekotti või saapad tahaks“. Nüüd on mul nimekiri, mis sisaldab asju nagu kerged ja mugavad matkasaapad, korralik softshell jope, meriinovillast dressikas jne. Uute kingade asemel eelistan raha kulutada lennupiletitele. Raamatute ostmise olen asendanud e-raamatutega. Kord aastas püüan omale siiski midagi uut ja ilusat osta, sest pilte vaadates kannan ma kogu aeg samu riideid, olgu see siis sõbranna sünnipäev või pidulik õhtusöök hollandlasega.
Enamik mu tuttavaid vist endiselt ei usu, et ma suuremat laadi šoppamise maha olen jätnud. Osade arvates olen ma lihtsalt imelik, sest kuidas ma siis ei taha ostlema minna, kui suured allahindlused poes on? Teised lihtsalt ei usu, pole ju võimalik. Kuhu mu (suht olematu) raha siis ikka läheb? Nagunii šoppan kõikide oma säästude eest ja siis kurdan, et raha ei ole. Seda, et keegi võiks mingi hädise reisi jaoks raha koguda, on raske selgeks teha.
Siiski, ilusad ja praktilised asjad mulle meeldivad. Käisin jaanuari algul Düsseldorfis ühel suurel messil. Ja kui ma ütlen „suurel“, siis tõepoolest, see mess oli ikka võimas. Teate ju küll Tallinnas Näituste messikeskust, kus ikka aegajalt messid toimuvad. Nüüd kujutage ette, et üks messisaal oli paar korda suurem, kui messikeskuses. Ja selliseid saale oli kokku viis, kõik äärest ääreni täis esindusi ja laudu ja rahvast ja tasuta asju. Selleks ju messid ongi, et rahvale oma tooteid näidata ja tasuta näidiseid jagada. Ja noh, ei saanud minagi tasuta asjadest kuidagi üle ega ümber. Ei tea, kas Hollandis elades on sõnal „tasuta“ eriline tähendus tekkinud. Hollandlastele meeldib öelda, et isegi tasuta toit maitseb paremini.
Nii vaatasin siis minagi ringi, mida ühel korralikul Saksamaal messil pakutakse ja kahe tunniga olin endale viis suurt kotti asjadega kokku koguda suutnud. Teised eestlased (mehed) naersid mu üle, et olen ehtsa naiskorilase eeskuju. Kui ennemuistsetel aegadel olid naised need, kes marju ja seeni toiduks kahe käega kogusid, siis tänapäeva naine on selle asendanud asjade ja šoppamisega. Püüdsin küll neid veenda, et ega ma siis igat kraami kokku haaranud, ikka vajalikke. Pliiatseid, pabereid ja märkmikke näiteks läheb ju endal kogu aeg vaja. Lisaks oli mul kohe külaline Pariisist tulemas - mis saaks veel parem „teretulemast kingitus“ olla, kui erinevatest messikingitustest kokku pandud kotike. Natuke märkmepabereid, natuke teesegusid, välgumihkel ja muu vajalik pudipadi riidest kandekotis ning eestlannast pariisitar oli vägagi rahul. Ausõna, kõik kokkurabatud kraam läks pärast sorteerimiseks ning rõõmu said sellest mitmed. Aga selle „võtsin vaid praktilisi asju“ jutuga ei suutnud ma ikkagi messil kohatud eesti mehi veenda. Nende arvates olen ma jäädavalt naiskorilase esindaja.
