Mehed, hoolige tervisest!
Meestearst Kristo Ausmees usub, et meeste täisväärtusliku elu tagavad lisaks perele, tööle ja sõpradele ka hooliv suhtumine oma tervisesse ja regulaarne tervisekontroll.
On ammu teada tõde, et mehed ei nuta. Ja keskmine Eesti mees ei lähe enne arsti juurde, kui naine teda kättpidi viib.
Siiski arvab Kristo Ausmees, et kriitiline piir, kus mehed ise oma tervisele tähelepanu pöörama hakkavad, on pärast 40. sünnipäeva. “Selles eas märkavad mehed eelkõige probleeme erektsiooniga ja seksuaalse huvi langust. Seeläbi hakkavad nad mõtlema ka oma üldisele tervisele.”
Kui õnne üheks komponendiks pidada head tervist, siis usub Kristo Ausmees, et inimesel endal on selles suur roll. “Levinud on eksiarvamus, et inimene peabki elama vastavalt vanuse- ja sellest tulenevale tervisekõverale. Tõsi, vanusega kaasnevad teatud tendentsid ja ka tüüpilised haigused. Kuid inimese tervis sõltub suuresti tema riskikäitumisest – nii noores kui ka keskeas.”
Igaüks on oma õnne sepp
Noore ea riskiteguriteks loetleb doktor suitsetamist, alkoholi, tänapäeval ka narkootikume. “Suuri ja pikaajalisi uuringuid meil selle kohta veel pole, aga on esmaseid viiteid, et munandivähi üheks riskifaktoriks võib olla kanepisuitsetamine. Kanep võib pikaajaliselt mõjutada ka teiste reproduktiivtrakti kasvajate, näiteks eesnäärmevähi teket. Siiski on see seos praegu hüpoteetiline.”
Ka keskeakriisis vaevlevate meeste tervisekäitumises on teatud riskifaktorid: mitu partnerit, suguhaigused, kroonilised ja väljaravimata põletikud. Väheoluline pole ka mitme pere vahel tõmblemisega seotud stress. Kõige selle foonil arenevad teised hädad: ülekaal ja kroonilised haigused.
“Veresoonkonnahaigused, suhkruhaigus, kolesteroolitaseme tõus – kõik need kokku annavad äkki tunde, et nüüd on vaja arsti juurde minna. Siis läheb aga mehel harilikult veel pool aastat kuni aasta, enne kui ta julgeb lõpuks arsti poole pöörduda. Ja kui see päev käes, siis nõuab arstilt tabletti, mis ta kohe terveks teeks!”
Doktor püüab siis kannatlikult selgitada, et pole mõtet ravida tagajärgi, vaid jõuda põhjusteni. “Mees peab endale lahti mõtestama, mida ta elult tahab. Kas ta tahab korjata üles kõik haigused, mis vananemisega enamasti kaasnevad, või püüab haigusi ennetades ja riske vähendades elada kõrge eani täisväärtuslikku elu, kus hea tervis tagab ka töö, pere ja hobide säilimise.”
Igal eluperioodil omad riskifaktorid
Dr Ausmees möönab, et ometi on hulk haigusi, mis paratamatult käivad vanusega kaasas. Näiteks üle 50aastaste meeste seas sageneb eesnäärmehaiguste osakaal. Olgu need siis urineerimisega seotud vaevused, sh eesnäärme healoomuline suurenemine, põletikulised protsessid või halvimal juhul eesnäärmekasvaja.
“Meil Eesti kohta küll sellekohased andmed puuduvad,” tõdeb doktor, “aga sõeluuringutest nii Euroopas kui Ameerikas nähtub, et igal kuuendal üle 65aastasel mehel on leitud eesnäärmekasvaja mikrokoldeid. Pole põhjust arvata, et meie tulemused samasuguse uuringu käigus väga teistsugused tuleksid.
“Eesnäärme pahaloomuline kasvaja pole tingimata surmahaigus. Küsimus on selles, millal see avastatakse ehk millal suudame kasvaja diagnoosida. Siin tulebki mängu inimese enda vastutus oma tervisekäitumises – kas ta käib regulaarselt meestearsti või perearsti juures tervisekontrollis või mitte.”
Igasuguse haiguse varajane avastamine annab võimaluse tõhusaks raviks. Ka eesnäärmekasvaja ravimeetodid on edasi arenenud. “Kui leiame kasvaja, mis lokaliseerub ainult eesnäärmes, on üks meetod kasvaja arengu aktiivne jälgimine. Seda kasutatakse Skandinaavia maades ja mujalgi juba kümme aastat.
Jälgimine ise toimub kahe-kolme kuu tagant. Esmalt võetakse eesnäärme vereproov ja vajadusel umbes kord aastas 10–12 biopsiatükki.
Võib juhtuda, et esimesel korral, kui võtame proovitüki, tabame mikrokollet ja edaspidi me seda enam ei leiagi.”
Teine võimalus on radikaalne ehk kirurgiline ravi. “Kui eesnääre eemaldada ja see ei ole ajanud siirdeid, võib elulemus olla 10–15 aastat, juhul kui käiakse regulaarselt arsti juures. Kui vereproovid korras, on kasvaja hilisema avaldumise risk väiksem.”
Dr Ausmees meenutab, et veel neli aastat tagasi oli Eesti Euroopas ühel kurbadest esikohtadest eesnäärmekasvaja metastaatilise arengujärgu avastamiselt. Nüüdseks on ka Eesti meeste terviseteadlikkus tõusnud. Samuti on paranenud diagnostika.
Kontrollida, kontrollida, kontrollida
“Mehed peaksid esimest korda oma tervist kontrollima ehk 25aastaselt ja seejärel iga viie aasta tagant. Üle 50aastased mehed juba kord aastas.”
Teisalt kimbutavad keskealisi mehi ka südameveresoonkonna haigused, probleemid on tõsised ka ülekaalulisusega.
Ühe positiivse näite terviseteadlikkuse tõusust toobki Ausmees südametervise poole pealt.
Regionaalhaigla südamekeskuse juhataja professor Margus Viigimaa on juba pea 15 aastat võidelnud selle eest, et igal kevadel ja sügisel saaksid soovijad ilma saatekirjata tulla südamekabinetti oma tervist kontrollima. Mullu võtsid tohtrid eesmärgiks, et tõstavad uuringutele tulevate meeste osakaalu 50–60% peale. Peaaegu see õnnestuski.
“Järelikult on sõnum kohale jõudnud,” rõõmustab dr Ausmees. “Õnneks ongi meie ühiskonnas praegu trend, et inimesed tahavad olla tervemad ja hoolitsevad enda eest.”
Murelikuks teeb aga doktorit noorukite tervis. Praegu on olukord, kus kaitseväe esmased füüsilised katsed läbib edukalt vaid 26% noorukitest.
“Ma kahtlustan, et oma süü on siin ka niinimetatud poolikutel peredel. Paljusid noori mehi kasvatavad kodus emad ja vanaemad, koolis aga enamasti naisõpetajad. See ei ole nende tublide naiste süü, vaid ühiskonna probleem laiemalt.
Isad kas töötavad välismaal või on pere juurest lahkunud. Kust siis saab nooruk eeskuju spordiks, oma keha arendamiseks ja ka üldiselt tervise eest hoolitsemiseks? Kui peres pole eeskuju, joondutakse poistekamba järgi, kust tulevad külge nii suitsetamine, alkohol kui ka hilisemad komplekssed käitumismudelid.”
Dr Ausmees on seda meelt, et peres peaksid kõik iseenda ja teiste pereliikmete tervisest hoolima. Ja arstilkäimine tuleks juba lapseeas ema-isa poolt lapse loomulikuks tegevuseks muuta.
