Hakkasime Eestist sõitma esmaspäeva hommikul ja oli kokku lepitud, et esimene pikem peatus on Poola keskpaigas, nimelt seal veedame öö kusagil hotellis ja siis edasi. Arvestasime, et Horvaatiasse jõudmiseks kulub meil u 3 päeva. Nii muidugi ei läinud — heas mõttes, nimelt sõitis mu mees 38 tundi jutti, nii et teisipäeva õhtul seadsime telki üles juba Horvaatia linnas nimega Karlovac.

Meha keeras magama, aga meie tirtsuga läksime lähiümbrust avastama. Olgu öeldud, et juba riiki sisse sõites saime aru, et viibime võrratus paigas. Kõik need mäed ja see smaragdroheline Aadria meri ümberringi tekitab sellise tunde, et oled maali sees.

Viibisime Horvaatias kokku 2 nädalat, selle aja sees sõitsime riigi rannikutpidi otsast lõpuni läbi ja külastasime erinevaid rahvusparke, saime osa terve päeva kestvast laevakruiisist, mille jooksul saime külastada 3 saart ja imetleda selle riigi ilu vee pealt. Kõige uskumatum oli rahvuspark nimega Plitvice, kus on 16 rohe-rohelist järvekest ümbritsetud koskede kaskaadidega ja sa saad kõike imetleda, jalutades seda ilu ümbritsevat laudteed pidi.

Koobastesse ja mägedesse saab ronida Paclenica rahvuspargis, koobas asub täiesti mäe tipus, aga sinna me ei jõudnud, sest tee oli lapse jaoks liiga kurnav, pealegi otsustas see väike marakratt meiega nalja teha. Kui umbes veerand maad oli käidud, õigemini mäkke ronitud, avastas tema, et tal on kakahäda. Kuna WC asus täiesti raja alguses, läks issi lapsega kakale ja mina jäin neid ühele kivinukile ootama. Aeg lendas linnutiivul, ritsikad siristasid, lilled õitsesid ja igal pool ümberringi mäed, mäed, mäed. Aga sugugi mitte kõigil ei olnud nii lõbus — kui mu kallid pereliikmed lõõtsutades tagasi jõudsid, siis oli mu meha suhteliselt kuri, sest WC-s oli lapsel kakahäda üle läinud.

Loomulikult oli meil ka vahvaid seiklusi, nimelt sõites linna Dubrovniku poole, pidime läbima ka Bosnia-Hertsegovina piiri ja just enne piiri peatas meid politsei. Nimelt ületas mu kallis kaasa kiirust. Tütreke tagaistmel hakkas kohe tihkuma, et nüüd läheme vangi — no nii hulluks asi õnneks ei läinud, aga omajagu nalja sai küll. Politsei kutsus mu abikaasa autost välja ja mina tegin läbi klaasi ka mõned fotod. Mees saab mul inglise keelest aru küll, aga kuna ta rääkida ei mõista, siis tuli ta mind natukese aja pärast kutsuma, et ma läheks räägiks ise. Eelnevalt leppisime kokku, et ütleme, et meil raha ei ole.

Politseinik küsis siis 500 kuna (nende kohalik raha, eesti rahas u 1200.-), mina ütlesin, et meil raha ei ole, siis küsiti juba 300.- , et teevad odavamalt — mina ikka, et meil ei ole raha, küsiti, et mismoodi ei ole, ütlesin, et on ainult pangakaart, selle peale öeldi, et no siis peab minema automaadist raha tooma, mina selle peale, et nojah, me siis läheme. Politsei vaatas, et ega siin targemaks ei saa ja lasi meil minna, mille peale ma talle kaela hüppasin ja kallistasin — lahkusime sealt paari pildi ja vahva seikluse võrra rikkamana, aga ega mu mees enam peale seda nii väga ei kihutanud küll.

Imekaunis väikeses rannaäärses linnas nimega Seline maksis majake terrassiga otse merekaldal sama palju kui teistes laagrites telkimine. Nimelt maksis telgi ülespanek 176 kuna ja majake 180. Lisaks oli majas külmkapp, elektripliit ja kolm tuba, mõlemas toas oli nari. Elekter ja kõik oli juba hinna sees. Kogu asja juures oli kõige imelisem see, et rand oli 10 m kaugusel, ma nägin terrassilt oma tütrekest kogu aeg.

Sooja oli kõik need päevad 45 ºC ja merevesi kõikus 28-32 ºC-ni. Terved päevad ujusime, mängisime palli ja kaarte, saime teada, et meie „perekonnatola“ on issi ja „turakas“ samuti tema.

Minu mees, kes on juba 29aastane, ei osanud ujuda, aga seal õppis ta selle ära — ja teate miks, sest seal on vesi nii soolane, et uppumisoht puudub. Sa võid lihtsalt veepinnal hõljuda ja nautida mägesid, mis on rohekasmustad sinust vasakul, igal pool ümber laiub roheline meri ja vastaskaldal on teise pisikese rannaäärse linna kaunid tuled, mis on otse terrassilt õhtul vaadates nagu väikesed virmalised. Koht oli nii super, et me nägime ka päikeseloojangut otse merre, kuna seal ei jäänud mäed päikesele ette, päike loojus natuke enne mägesid.

Me astusime juba kell 9 hommikul terrassilt randa ja rannast naasime õhtul kell 8. Vahepeal käisime kohalikus restoranis lõunatamas — kohalikud on väga sõbralikud ja abivalmid.

Tagasi koju sõitsime sama kiirelt kui sinna minnes, nimelt öist puhkepausi ei teinud. Laps magas armsasti tagaistmel ja mina tukastasin sealsamas kõrval.

Tagasiteel meil aga politseiga asi nii õnneks ei läinud kui varem, sest Austria kiirteelt maha sõites peeti meid kinni ja trahviti 120 euroga selle eest, et meil polnud kiirtee piletit. Käsi südamel, ma ei teadnud, et seda peab ostma kohalikust bensujaamast, lisaks oli see kitsehabemega politseinik nii kuri, et ma nägin, et temale kaela kargamisest abi ei oleks, võtsin pangakaardi välja ja sealt lahkudes oli rahakott 2000 krooni võrra kergem.

Soovitan kõigile — võtke oma pere ja minge kusagile, minu 6aastane tütar osutus hoolimata minu hirmudest fantastiliseks reisikaaslaseks. Ma pole elus vist veel nii palju naernud kui selle 2 nädala jooksul Ta oli kui sõber, abiline, nõuandja — oma lapselikul ja siiral moel. Ja loomulikult tuli see reis meile kõigile kasuks, saime üle pika aja olla päevade viisi hommikust õhtuni koos ja me nautisime sellest iga hetke.