Proua Targutaja on ideaalne inimene — tal on rikas mees, kolm last, kaks kõrgharidust, poolteist töökohta, oma maja ja hiilgavad perenaiseoskused. Ta on osav nii kokanduses kui ka sisekujunduses. Ta oskab õmmelda, kududa, tikkida. Kui mina hädaldan Facebookis viletsa tuju, peavalu ja igavate telesaadete üle, siis tema kuulutab: “Täna jõudsin lapsele matemaatikat õpetada, samal ajal triikisin ühe käega pesu, teisega valmistasin perele kolmekäigulist õhtusööki. Vau, küpsetised tulevad mul tõesti hästi välja! Käisin ka trennis ja avastasin, et olen veel viis kilo alla võtnud. Õhtul tabas mind nii vägev tööhoog, et tegin lausa mitme päeva jagu toimetusi ühekorraga. Nüüd premeerin ennast viiekilomeetrise sörkjooksuga. Nii mõnus elu!”

“Oi, kuidas sina küll kõike jõuad?” tõttavadki innukad jüngrid ülistuslaulu postitama ja tunnen läbi arvutiekraani, kuidas Targutaja kiidukoori saatel särab. Mõtlen piinlikkusest õhetades enda hommikusele postitusele: “Ma ei õpi vist iialgi muna praadima. Korter kärsahaisu täis ja silmad kipitavad. Kui elaksin vähemalt teiselgi korrusel, hüppaksin aknast alla. Ahjaa — kas keegi hea inimene tuleks külla ja vajutaks minu eest pesumasina nuppu?”

Ma ei pea vist mainimagi, et olen täiuslikkusest kaugel, suisa äpu: pole mul ei meest ega lapsi, elan üürikorteris, ülikool on ikka veel lõpetamata ja süüa teha ei oska ma absoluutselt. “Mandumist” ette heites peab Targutaja silmas, et mul pole sügisest peale olnud ühtegi kavaleri. Kui selgitan, et vabandust, ma lihtsalt ei viitsinud kohtamas käia (no mis ma teha saan, kui ühtegi printsi parajasti ette ei jäänud ja sügiskuudel on kodus hubiseva küünla ja lemmikseriaali ees üksindagi mõnus istuda), venivad Targutaja silmad hiigelsuureks ja näpp tõuseb etteheitvaks viibutuseks: “Ai-vai! Oled sina alles lootusetu vanapiiga. Aga sinu õnneks on mul keegi juba välja valitud — ta sobib sulle nagu rusikas silmaauku!”

Targutaja soovitused mõjuvad nagu hüpnoos

Targutaja on suurel missioonil — muuta ka teiste elu sama täiuslikuks nagu tal endal. Sel üllal eesmärgil jagab ta pidevalt nõuandeid, sest kuna tema elu on ideaalne, teab ta loomulikult kõige paremini, mida kõigil teistel vaja on. “Isver-susver, mida see inetu diivan su elutoas teeb? See rikub ju kogu harmoonia. Tead, mina paneksin selle asemele hoopis kaks khakivärvi tugitooli, need sobiksid siia palju paremini. Tõtt-öelda nägingi eile poes just selliseid ja praegu on allahindlus ka. Pane otsekohe jope selga ja toome ära, muidu jääd veel ilma!” vuristab ta töökaaslase soolaleivapeol. Targutaja on oma nägemuse pealesurumises nii innukas ja järjekindel, et tihti langeb vastaspool otsekui transsi. Enne, kui ohver uuesti selgele meelemõistusele jõuab, ongi toolid ostetud ja korralik diivan prügikonteineri kõrvale tassitud.

“Tead, mida mina sinu asemel teeksin?” võiks olla Targutaja deviis. Mida iganes sa omapäi ette ei võtaks, nagunii teed valesti. Sellepärast su elu hukas ongi, et sa enne olulisi otsuseid temaga nõu ei pea. Targutaja õhutusel olen poodi tagasi viinud kleite, mis mulle tegelikult meeldisid, aga tema meelest tegid need mind näost roheliseks ja kümme aastat vanemaks. Olen lasknud käest paar karjäärivõimalust, sest Targutaja meelest oleksin neid vastu võttes oma elu ära rikkunud. Tagantjärele ongi jabur mõelda, et olen end nii palju ühe inimese arvamusest mõjutada lasknud. Aga ta on lihtsalt nii veenev. Kainusehetkedel mõistan muidugi, et ükski tema soovitusel langetatud otsus ei ole mu elu võluvitsa väel paremaks muutnud, aga see ei takista mul järgminegi kord tema tahtmistele järele andmast. Ta ju tahab mulle vaid parimat, kas pole?

Niisiis, seekord on ta mulle välja valinud ideaalse mehe. “Ta on täpselt sinu maitse!” põrutab ta enesekindlalt ega lase mul vastuväideteks suudki lahti teha. “Ta on hea haridusega, tal on pangas säästud. Mis peamine — ta on Kaksikute tähtkujust. Ta on ülekaaluline ja hakkab kiilanema, aga ongi parem — vähemalt ei jookse kohe teiste naiste juurde, sest eks sinuga koos elamine tahab alguses natuke, khm, harjumist. Eelmise naisega on tal viis last, aga mis siis — sina ju ei kavatse ometi praeguses vanuses ise sünnitama hakata?” Lõpuks saan sõna vahele: “Kust sa seda võtad?” Targutaja aga ohkab murelikult: “Mis siis, kui laps sünnib Downi sündroomiga? Sa oled juba üle 30, tule mõistusele! Viis toredat last on keegi teine juba sünnitanud — sina ei pea üheksa kuud vaevlema ja lotendava kõhunaha pärast muretsema. Usu mind, nii on sulle kõige parem! Ega ma siis halva pärast.”

Äkki hakkaks oma peaga mõtlema?

Lürbin latte’t ja kuulan Targutaja kirjeldust minu ideaalmehest ning ise juba peaaegu usungi, et ega ma kedagi paremat ju nagunii leia ja viimane aeg on mehele minna, muidu kärvan üksipäini oma kasside keskel. “Noh, saad ju ise ka aru?” naeratab Targutaja rahulolevalt. “Mis sa ilma minuta küll teeksid — oleksid nagu vanemateta lapsuke! Nii, mul on juba kõik ära korraldatud — tuled täna õhtul meile, Karl on ka seal. Sain töö juurest jõuludeks spaa kinkekaardi, selle loovutan teile. Ja ongi asi korras! Sinuga on mul siis tükiks ajaks mureta…”

Lahkungi kohvikust kindlas veendumuses, et eeloleva nädalavahetuse veedan Saaremaal spaas mingisuguse paksu Karliga, keda ma isegi ei tunne. Parklas põrkan kokku minu ja Targutaja ühise sõbranna Mari-Liisiga. “Ahhaa! Sul on täpselt selline nägu!” itsitab Mari-Liis tervituse asemel. “Mis nägu?” pärin juhmistunult. Selgub, et väljusin kohvikust äraseletatud ilmega nagu ususekti liige. Mari-Liis teab, millest räägib — tema oligi see, kes Targutaja survel ilusa diivani prügikasti kõrvale tassis. “Tulin lõpuks mõistusele, aga siis oli juba hilja,” ohkab ta. Kui talle Karlist jutustan, hakkab Mari-Liis suure häälega naerma. Suudan end lõpuks lummusest lahti rebida ja taipan tülgastusvärinatega, kui lähedal olin oma elu kõige õudsemale nädalavahetusele.

Kui koju jõudes Targutajale helistan ja teatan, et kohting Karliga jääb siiski ära, muutub tema hääl jahedaks nagu külm teras: “Ah nii? Niimoodi tänad sa mind selle eest, et ma sulle head soovin? Ise tead! Ära arva, et su matustele tulen, kui oled meeleheites aknast alla hüpanud. Ah jaa, matustest rääkides, kas sul testament on üldse tehtud? Ei? No seda ma kartsingi, sa oled nii lootusetu tuulepea, oeh! Tead, mis mina sinu asemel teeksin…”