Mihkel Raud: ema kannatas minu joomise pärast kõige rohkem

 (108)

Sotside Pimekohting Eestiga
Mihkel RaudFoto: Eero Vabamägi

Vastne riigikogu liige, muusik ja saatejuht Mihkel Raud võitles nooruses pikki aastaid alkoholismiga. Tema probleem piirdus hommikul uue õlle või viina leidmisega, ema mured olid aga märksa suuremad.

„Alkoholi tarbimine mõjutab neid, kellega sa elad füüsiliselt ja emotsionaalselt samas ruumis. Lolli juttu ja okset suust välja ajava inimesega samas ruumis olek pole ainult füüsiliselt ebameeldiv, see on ka emotsionaalne probleem. Inimene, keda sa armastad ja kalliks pead, on pikalt kestva tsükli ajal pidevalt täis. Lähedastele on see väga raske ja teha pole midagi,” kirjeldab Mihkel Raud, kuidas mõjub joomine neile, kes peavad alkoholi kaine peaga taluma. „Minu kodus oli ema see, kes pidi seda kõige rohkem kannatama. Sellest on palju aega möödas, aga ma ei saa sellest ikka üle,” tõdeb Raud.

Passiivne joomine on Eesti ühiskonna jaoks üsna tundmatu mõiste. Ilmselt tuleb esimese paralleelina pähe passiivne suitsetamine. Sisuliselt pole see aga parim võrdlus, sest erinevalt suitsetajaga samas ruumis viibimisest ei kahjusta alkoholi tarbiva inimese kõrval olemine otseselt kõrvalseisja tervist. See ei tekita talle joovet, kuid purjus inimene võib olla äärmiselt ebameeldiv ja isegi ohtlik. Tekitatav kahju on sageli emotsionaalne, mitte füüsiline.

Seotud lood:

Igavene pohmelus

Kõik inimesed, kes on kunagi olnud häiritud naabrite joomapeost, keda on oma jauramisega häirinud trammis sõitev seltskond või kellele purjus abikaasa või laps on muret tekitanud, on tegelikult kokku puutunud passiivse alkoholi tarbimisega. Need on aga leebed näited. Perevägivald, liiklusõnnetused, tapmised ja vägistamised on sageli alkoholi kuritarvitamise tulemused, kus kannatavad tihti kained inimesed, kel ei pruugi purjutajaga mingit seost olla.

Alkohol läbib platsenta täielikult ja tekitab loote arenevas ajus väärarenguid.

Kui ka need seosed näivad kaugete ja juhuslikena, võib tuua näite, mida saab üsna otseselt passiivse suitsetamisega võrrelda. Raseduse ajal alkoholi joov ema sunnib veini kõrist alla kallates sama tegema ka oma kõhus olevat last. Alkohol läbib platsenta täielikult ja tekitab loote arenevas ajus väärarenguid.

Loe veel

Passiivse alkoholitarbimise karmim näide on 1973. aastal avastatud haigus, mida hakati nimetama fetaalseks (ehk loote) alkoholisündroomiks. Selle tekitamises on täielikult süüdi ema. Haigus on küll lihtsasti välditav, kuid seda pole võimalik hiljem ravida. Näitlikult öeldes sünnib laps räige pohmelliga, mis ei lähegi kunagi üle.

Haigus mõjutab otsuste tegemist, enesekontrolli ja oma tegude tagajärgede mõistmist.

Alla 10% sündroomi põdejaid suudab enda eest ise hoolt kanda. Neil on suurem tõenäosus sattuda raskustesse peresuhetes, koolis, tööd otsides ja hoides. Nad võivad kergemini jääda sõltuvusse alkoholist või uimastitest. Tõendatud on ka sündroomiga sündinud isikute tavalisest suurem kalduvus seadusega pahuksisse minna – nii kurjategija rollis kui ka ohvrina. Hinnanguliselt põeb seda ema tekitatud haigust iga sajas sündiv laps. Eestis on aga sündroomi diagnoositud märksa vähem. 2013. aastal ainult üheksal korral. Rahvusvahelise statistika andmeid siia ümber kandes peaks meil igal aastal sündima 130 fetaalse alkoholisündroomiga last.

Haigusele pole Eestis eriti tähelepanu pööratud, seega on keeruline hinnata siinset haiguse esinemissagedust. Kui vaadata meie keskmist alkoholi tarbimist inimese kohta (üks maailma suurimaid), pole alust arvata, et meil on joomisest tingitud haigusi märgatavalt vähem kui mujal maailmas.

Iga alkoholi liigtarvitaja ümber on veel seitse inimest, kes sellest osa saavad.

Eesti karskusliidu esimees Lauri Beekmann ütleb, et alkoholi tarbimisega kaasnevad ühiskonnakahjud sõltuvad tarbiva alkoholi kogusest inimese kohta. Kui tarbimine suureneb, sagenevad ka tervisekahjustused. „Me joome soomlastega üsna sarnastes kogustes, kuid kahjud on seal väiksemad. Näiteks ei minda seal nii sageli jokkis peaga rooli ja ka teised sotsiaalsed kahjud on väiksemad,” võrdleb Beekmann.

Liiklusõnnetuste rohkus on Eestis küll langustrendis, kuid neid juhtub siiski väga palju. Purjus juhtide osalusel juhtus 2013. aastal 191 liiklusõnnetust, milles hukkus kokku 23 inimest – seda on 6% rohkem kui 2012. aastal. Joobes juhtimisega seotud õnnetused moodustasid 2013. aastal 14% kõikidest liiklusõnnetustest ja iga neljanda liikluses elu kaotanu surma põhjustas purjus autojuht.

Statistika joonistab välja purjus inimeste mõju arvude keeles ja kannatanuid on rohkem kui joojaid. Seejuures on tavainimesel sageli väga keeruline vältida kokkupuudet alkoholismiga, isegi kui ta seda väga üritab.

Me joome soomlastega üsna sarnastes kogustes, kuid kahjud on seal väiksemad.

2013. aasta 50 tapmisest oleks 13 võinud jääda olemata, kui mängus poleks olnud alkoholi. Viimaste aastate jooksul on umbes iga neljas tapmine toime pandud purjus peaga. Ka vägistamiste ajal on kannatanu (või mõlemad osalised) sageli alkoholjoobes või muul põhjusel võimetu toimuvast aru saama.

Alkoholi aastaraamat ütleb, et pidev alkoholi joomine mõjutab oluliselt inimese psüühikat, millest saavad alguse sotsiaalse käitumise probleemid. Probleemid levivad ühiskonda: suurenevad kuritegevus, õnnetuste hulk ja kulud tervishoiule. Alkoholiga seotud haiguste ravikulud (tasulisi visiite arvesse võtmata) tõusid Eestis 2013. aastal 3,2 miljoni euroni.

Kõige sagedamini puutuvad passiivse joomisega kokku siiski alkohoolikule kõige lähedasemad. Beekmanni sõnul kogevad need, kes ise ei joo, ühel või teisel moel 50% alkoholi tarbimisega kaasnevaid probleeme.

Viin laual, laps näljas

Pikalt Eestis kiirabiarstina töötanud Mare Liiger on oma blogis kirjeldanud lapsi, kelle purjus vanemad on ebainimlikesse tingimustesse jätnud. „Täna lisandusid minu ellu veel alla kümneaastase tüdruku silmad, kes mulle teatas, et ta pole terve päev midagi süüa saanud. Laps oli haige. Täiskasvanud võtsid viina ja olid nii purjus, et ei märganud, et lapseke on mitu päeva kõrges palavikus ja köhib. Viina oli lauale panna küll, aga tüdrukukesele söögi ostmiseks raha enam ei jagunud,” kirjutab Liiger.

Viina oli lauale panna küll, aga lapsele söögi ostmiseks raha enam ei jagunud.

Pereliikmete emotsionaalsed üleelamised ei tähenda üksnes vanemate joomist, mida lapsed peavad kannatama. Mihkel Raud meenutab, kuidas ta enda pikkade joomistsüklite ajal rikkus oma ema vaimset tervist. Nüüd tunnistab Raud, et ta tajus juba siis, mida tema joomine lähedastele teeb. „Ma sain aru, et olen olnud igavene mölakas, aga süümepiinad ei pane olukorda parandama. Alkohoolikul on süümepiinade vastu imelihtne vahend – joomine.”

Mihkel Raud: alkohoolikul on süümepiinade vastu imelihtne vahend – joomine.

Pereliikmete puhul on kõige raskem see, et alkohoolikust lähedase eest pole kuhugi minna. „Väljapääs on vaid füüsiline,” ütleb Raud.

Justiitsministeeriumi aruande kohaselt tekitas 80% vägivallakogemustega perede puhul probleeme just alkohol. Aga kui palju on neid peresid ja sõpruskondi, kus asi ei jõua vägivallani, vaid piirdub pideva muretsemise ja stressiga, on väga keeruline arvata. Lauri Beekmanni sõnul on liberaalse alkoholipoliitika tõttu selliste probleemidega kokku puutumise võimalus väga suur.

„Me peame teatud ebanormaalseid asju juba normaalseks, meil on purjus olemine normaalne, Lääne-Euroopas see ei ole nii normaalne. Euroopa Liidu alkoholistrateegia vastuvõtmisel oli üks eesmärk just see, et purjus olemine vääriks hukkamõistu,” sõnab Beekmann, kuid lisab lootustandvalt, et liigume siiski paremuse poole ja teadlikkus paraneb. Võib-olla pole meie ühiskond ise suutnud pead selgeks magada ja joomisega kaasnevaid probleeme kainelt näha?

Suurimad kannatajad on pereliikmed Graafika: Maret Müür
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare