Miks inimene paksuks läheb
Ülemaailmne epideemia
Söö vähem rasvast. Ära kasuta lifti. Unusta saiakesed. Vägagi tuttavad soovitused, kas pole? Kõik me teame seda, aga miks nii vähesed nii ka teevad? Tulemused on ammugi silmaga nähtavad. USA-s võitleb ülekaaluga iga neljas inimene, Suurbritannias ja Saksamaal iga viies ning Põhjamaades iga kümnes (välja arvatud Soomes, kus mõningatel andmetel on ülekaalus iga viies inimene).
Kehamassiindeks ei klapi alati
Rasvumisest saab rääkida siis, kui üleliigseid kilosid pole enam paar-kolm, vaid kõvasti rohkem. Nagu teada, on levinud mooduseks kehamassiindeksi (BMI) arvutamine. Üldjuhul on tegu rasvumisega siis, kui inimese BMI on suurem kui 30. BMI võtab arvesse nii inimese kaalu kui pikkust, jagades kaalu pikkuse ruuduga. Üldiselt peetakse BMI-meetodit paremaks ja täpsemaks, kui lihtsalt kaalule astumist, kuid ka siin on mõned puudused, kuna BMI ei arvesta rasva ja lihaste jagunemist kehas.
Lihased raskemad kui rasv
Lihaste struktuur on tihedam kui rasval, mistõttu kaaluvad ka lihased mõnevõrra rohkem. Seetõttu võib nii mõnegi lihaselise inimese BMI olla sama kõrge kui pealtnäha treenimata ja ülekaalus inimese oma. Sestap tuleks ka BMI tulemusi alati kriitilise pilguga üle vaadata.
Rasvumine suurendab haigestumise riski
Ülekaalus inimeste suremuse näitaja on kaks korda kõrgem kui normaalkaalulistel, ekstreemse ülekaalu puhul võib vahe olla lausa kümnekordne. Rasvumine toob kaasa kolm korda suurema riski haigestuda suhkruhaigusesse ning kopsu- ja hingamishaigustesse, samuti südame- ja veresoonkonnahaigustesse. Naisi ohustab langenud fertiilsus ning mitmed vähivormid nagu rinnavähk ja emakavähk. Ka esineb ülekaalulistel menstruatsiooni- ja hormoonhäireid.
Pirn on parem kui õun
Kõhupiirkonnale kogunev rasv on osutunud ohtlikumaks kui nn pirnifiguur, mille puhul rasv paikneb vöökohast allpool. Kõige lihtsam on ennast kontrollida mõõdulindi abil. Naiste vööümbermõõt ei tohiks olla suurem kui 88 cm ning meestel 102 cm.
Geneetiline pärand
Rasvumine on üsnagi komplitseeritud teema ning mitte alati pole pelgalt tegu iseloomu- või tahtejõuküsimusega. Üks osa inimestest on kaasa saanud nn geneetilise soodumuse rasvtõve tekkeks. Teadlaste sõnul on rasvtõve arenguga seotud vähemalt 130 erinevat geeni, kuid nendevahelisi seoseid pole veel jõutud välja selgitada. Pikemas perspektiivis võib olla mõeldav, et geeniteraapia võib tulla appi geneetiliselt tingitud rasvtõve all kannatajatele.
Harjumusi raske muuta
Enamik toitumisspetsialiste usub, et söögi- ja liikumisharjumuste muutmine aitaks rasvumisele piiri panna. Kahjuks on tegu ühe kõige raskema ülesandega — kuidas ikkagi suunata rahva toitumisharjumusi?
Uuemad uuringud on näidanud, et dieeti pidades võib inimese ainevahetus aeglustuda kuni viis protsenti. Aeglasema ainevahetuse tagajärjel tuleb kaal dieedikuuri lõppedes mühinal tagasi. Mõnikord tundub, justkui paikneks ajus teatud sorti termostaat, mis proovib hoida üht kindlat kaalu, absoluutselt hoolimata sellest, kui suur see number juba on. Teadlased on isegi üritanud selle nn termostaadi asukohta lokaliseerida, paigutades ta hüpotalaamusse. Oletatakse, et tegu on kiviaegse pärandiga, mil inimesel oli tarvis koguda rasvavarusid ka kehvemateks aegadeks.
Tänapäeval toidu äkilise otsalõppemisega enamasti probleeme pole ning suuri tagavarasid seetõttu vaja ei lähe. Kahjuks on aga toit muutunud kaloririkkamaks ja rasvasemaks kui see oli näiteks sada-paarsada aastat tagasi. Nii et kokkuvõttes sööme me rammusamat toitu ning meie aju mõtleb ikka kiviaja reeglite järgi, tekitades meis näljatunde kohe, kui kaal langema hakkab. Nii ongi väga kerge alla anda.
