Minu laps areneb kiiremini, minu suhe on õnnelikum ja mida kõike veel: ela oma elu, mitte ära võrdle end teistega!

Ma kinnitan endale mõnikord, et võrdlemine on äärmiselt tobe ja tulutu tegevus, aga ikka taban end aeg-ajalt seda tegemast. Võib ju öelda igasuguseid tarkuseteri a’la võrdlevad ainult ebakindlad inimesed või et see on üldinimlik, sest sotsiaalse loomana ei tohiks indiviid keskmisest väga eristuda — massi sulada ja “normaalne” olla on hädavajalik. Ma üritan siiski võrdlemist vältida, sest see viib mööda spiraali kurbusest ja läbikukkumistundest kahetsuse ja kadeduseni välja. Alati oled ju kellestki milleski kehvem.

Ma olin hiljaaegu mitu päeva tujust ära, sest sattusin juhuslikult kokku ühe meestuttavaga, kes rääkis, kuidas ta igal õhtul koju tulles oma kaasa näost aru saab, mis tuju tollel parasjagu on ja kui vaja, pakub ta end ise lastega koju jääma, et kallis naine saaks end tuultuma minna. Muudel õhtutel veedetakse koos perega kvaliteetaega. Aina idüll ja ideaalperekond. Kõige enam oma elus olengi kade nende inimeste peale, kes tulevad tervest perekonnast ning oskavad juba noorena seetõttu ise suhteid hoida, armastada, iseendale õnneliku pere luua. Eks seda võivad kõik teha, aga düsfunktsionaalsest perest tulnutel kulub palju aega ja energiat selleks, et oma lapsepõlvest üle saada ja õppida armastama, müüre langetama, paigale jääma. Ma ei väida, et see kõigil nii peaks olema, aga minu teekond heaks naiseks ja emaks saamiseks on olnud keerulisevõitu. Ilmselt juba seetõttu, et olen olnud liiga kriitiline enese suhtes ning hoidnud silme ees sihiks mingit olematut täiuslikkust.

Aga tagasi tulles selle ideaalperekonna juurde, saan ma aru, et ilmselt pole sealgi kõik roosiline ja roosamanna, küllap on sealgi omad probleemid ja mured. Teiste suhtesse ju sisse ei näe. Siiski oli see väline kuvand piisav kurvaks muutumiseks, sest võrdlesin seda kohe enda pereeluga ja kuigi ma olen “meremehe naiseks” olemisega aastate jooksul harjunud ning teadsin ette, et suure osa ajast veedan üksikemana, siis mõnikord on raskem kui mõnel teisel korral. Mu mees on suurepärane isa ja kaasa, aga ta on harva kodus. Ei ole mingit tulen-kell-kuus-koju-ja-loen-su-silmist-soove paradiisi. Eks me mõlemad püüame nii palju perega aega veeta kui saame, aga minu enda vaba aeg on üsna napp ning mõnikord see väsitab mind. Ja nii veetsingi paar päeva võrdluse mõju all olles, nukrana, peas oma elu ja valikuid läbi kedrates. Ja teate — ma ei teeks ikkagi midagi teisiti! Mina oleksin mina ka mõnes teises suhtes, oma pagas tuleb ju igale poole kaasa. Võib-olla poleks see pealtnäha ideaalmees ja ideaalisa enam nii ideaalne minuga koos olles. Lähedalt vaadates paistab kõik alati hoopis argisem.

Kuigi ma ennast ja oma suhet mõnikord ikkagi võrdlema kipun, keeldun ma seda tegemast oma lapse puhul. Ämm räägib mulle iga kord mind nähes, milline tema sõbranna lapselaps on ja võrdleb teda minu sama vana lapsega. Ma olen öelnud, et ega lapsed omavahel ei võistle, aga siiani pole sellest jutust pääsu olnud. Vahepeal on kaalukausid Westmanni, vahel Piibelehe kasuks, see tähendab — mõnikord on arengus ees minu, kord see teine laps. Küll võrreldakse hambaid, kõndima hakkamist, sõnu, oskusi. Ma ei väida, et poleks uhke tunne kui minu lapsel poole rohkem hambaid või ta füüsiliselt tugevam on. Või et poleks ebamugav kui teine sama vana laps juba täiesti ise sööb või rohkem sõnu oskab. Ma väidan seda, et see kõik pole oluline. Me ei peaks juba nii väikeseid lapsi sundima võistlema milleski, mille üle neil endil absoluutne kontroll puudub. Või sundima iseenast tundma läbikukkunud lapsevanematena, sest me ei suuda oma laste arengukiirust soovitud suunas mõjutada. Enamik lapsi hakkab varem või hiljem kõndima, rääkima, puude otsa ronima. Kas on siis nii oluline, kas see juhtub kuu aega varem või hiljem? Ja seda ütlen ma küll igasuguse kadeduseta.