Mis on hüpertoonus?

Kui esimese visiidi ajal neuropatoloogi juurde selgub, et imikul on tõusnud lihastoonus, siis kerkib vanemate ette küsimus - mis see on ning kuidas alguse saanud.

Alljärgnev jutt ei ole juhuslikult sattunud RASEDUSE rubriiki. Samas ei ole see kindlasti mitte mõeldud tulevaste lapsevanemate hirmutamiseks. Pigem asub ta siin sellel lihtsal põhjusel, et need, kes on veel raseduse algstaadiumis, saaksid mõelda, milliseid ümberkorraldusi lapseooteajal oma elus ette tasuks võtta ja et need naised, kes juba lõpusirgele on jõudnud (aga eriti esmasünnitjad, kellel võrdlusvõimalus teiste imikutega puudub) oleksid juba enne sünnitust kursis ja informeeritud selle kohta, mida oma silmarõõmu juures tähele tasuks panna.

Rahustuseks võib öelda, et imiku lihastoonuse ravis on esikohal massaazh ja ravivõimlemine - seega tegevused, mis talle suurt ebameeldivust ei põhjusta. Ja ka ravi suhteliselt tõhus.

Lihaste toonuse tõus ei ole haigus, vaid üks närvisüsteemi haiguste ilming.

1. Lihaste hüpertoonuse sündroom on enamasti imikute esimeste elukuude perinataalse entsefalopaatia sümptom. See seisund sisaldab endas palju nähtusi (kõrgenenud närvilisus, liigutushäired, funktsionaalse vegetatiivse närvisüsteemi häired, psühhomotoorse arengu aeglustumine), mille seas on ka lihaste toonuse muudatused. Peamine põhjus on hüpoksia (aju ning teiste organite ning rakkude hapnikupuudus veel sündimata lapsel). Seda sündroomi kutsub esile hulk põhjusi:

- Tulevase ema tervislik seisund. Kroonilised neeru-, maksa- ning südame-veresoonkonna haigused, endokriinsed häired, infektsioonid: klamüdioos, toksoplasmoos, herpes jt.

- Raske sünnitus.

- Kahjulikud harjumused (suitsetamine, alkohol, trankvilisaatorite tarvitamine).

- Ebatervislikud elutingimused. Vale toitumine, kahjulik töö, mille hulka võib muide liigitada ka töö arvutiga.

Lihastoonuse häired võivad olla kerged (kestavad kuni kahekuuseks saamiseni), keskmise raskusega (kaks ja enam kuud) ning rasked (taastusperiood kestab aasta või kauem).

Kui väikelapse närvisüsteem on tõsiselt kannatada saanud või on ta sündinud enneaegsena, siis võib ta lihastoonus olla esialgu langenud (seda nimetatakse hüpotooniaks) ning alles hiljem asendub hüpotoonia toonuse tõusuga, mis võib puudutada vaid mõningaid lihasgruppe (näiteks kui lapse jalgu on raske laiali lükata).

2. Lihastoonuse suurenemist võib esile kutsuda aju-kolju sünnitrauma, saadetuna koljusisesest verevalumist. Sellisel juhul on toonuse häiretel koldeline iseloom (näiteks keskenduvad ühe poole käes ja jalas või mõlemas jalas).

3. Vastsündinu hemolüütilise haigestumisega - mille kutsub esile ema ja lapse vere reesusgrupi sobimatus - võib samuti kaasneda toonuse tõusmine, juhul kui haigust hakatakse liiga hilja ravima.

Kuidas kindlaks teha toonuse häireid?

Lapse vaatlemiseks valige aeg, mil pisiõnn on rahulik. Ise vältige äkilisi hirmutavaid liigutusi.

Teadke, et esimestel elukuudel mõjub laste toonusele nende pea asend ruumi ja keha suhtes. Kui pöörata lapse pead vasakule, siis sirutuvad vasak käsi ja jalg, paremale pöörates sirutuvad vastavalt parem käsi ja jalg.

Jälgige ka seda, kui aktiivselt laps liigutab ja kas need liigutused on sümmeetrilised. Kui toonus on häiritud, siis võivad liigutused olla aeglustunud või vastupidi - äkilised.

Lisaks sellele, et sarnane jälgimine on iga ema üks meeldivamaid "kodutöid", tuleb see kasuks kui te tõeoolest leiate midagi sellist, millest arstile peaks rääkima nagu:
- last mähkides on tema jalgu raske painutada või laiali lükata;
- last jalgadele toetades ristab ta pöidasid ega toeta varvastele.

Valed, täpsemini eale mittevastavad asendid, võivad samuti tähendada hüpertoonust. Kui laps hoiab pead sünnist saadik, tähendab see sirutavate seljalihaste suurenenud toonust, mille tõttu pea kallutatakse tahapoole.

Toonuse muutuste tõttu on lapsel nõrgenenud vastsündinute refleksid. Näiteks kaitserefleks (kui laps panna kõhuli, siis ta pea pöördub reflektoorselt kõrvale), mis ilmub elu esimestel tundidel. Tänu sellele ei lämbu terve laps mitte kunagi, kui ta kõhuli asetada. Normaalne lihastoonus on vajalik ka otsimis-, imemis- ning haaramisreflekside tööks, seetõttu tekib suurenenud toonusega lastel motoorse arengu aeglustumine.

Teisest küljest on oma lapse kombeid tark teda juhul kui arst ebaõnnestunud visiidi käigus (laps on olnud häiritud, käitub võõras ümbruses hoopis teisiti kui kodus jne) diagnoosi paneb. Olles oma vastsündinu liigutusi jälginud on ka esmakordselt emaks saanutel kergem oma lapse eest seista, arsti väidetega kas nõustuda või oma tähelepanekute alusel vastavaid parandusi teha. Tavaliselt kipume just esimese lapsega arsti sõnu jumaldavalt kuulama, nii et igasugune loogiline mõtlemine kaob. Paraku ei arvesta selle nähtusega sugugi kõik arstid, kes karmilt diagnoose pannes ei vaeva lahti seletama nende tagamaid. Kuid iga järgneva lapsega on ka ema enesekindlam, kogenum ja paksunahalisem ning oskab terad sõkaldest eraldada.

Igal juhul täpsustab hüpertoonuse põhjuse arst-neuropatoloog ja määrab ravi. Tema otsustab, millal on õige aeg sellega alustada, kui kaua ravi kestab ning kas seda on tarvis korrata. Reeglina kuuluvad siia ka massaazh ning ravivõimlemine. Mõningatel juhtudel määratakse ka ravimid. Ravi maht ning kestvus sõltub sellest, kui tõsiselt on kahjustatud lapse närvisüsteem.