Mispidi ta seal kõhus on?
Miks? Teatud juhtudel on see seotud mitmesuguste emaka vormi muutustega. Pealegi kohtab sageli tuharseisu just enneaegsete laste sünni puhul. Lapsel ei jätkuks nagu aega õige asendi võtmiseks.
Ristseisu põhjuseid on mitmeid — liigveesus, mitmikud, emaka väärarengud, kitsas vaagen, platsenta vale asend, loote väärareng. Kõrvalekalded ilmnevad ka siis, kui laps on liiga väike ning tal on emakas palju ruumi, või on nabanöör lühem kui tarvis ning seetõttu on väikesel kitsas ja ebamugav. Valeasendid võivad esineda ka emaka müoomi (healoomuline kasvaja) puhul, kui selle sõlm asub emakakaela lähedal.
Viltuseis on sageli mööduv seisund ning sünnituse ajal muutub see kas õigeks või valeks asendiks. Sel juhul pannakse tulevane ema sellele küljele, mis vastab lapse suurema osa kõige madalamale asendile. Sel moel otsekui “tõugatakse” last, et too võtaks normaalse seisu.
Kuidas määrata kindlaks lapse asendit? Seda tehakse ultraheli või kõhu välise vaatluse abil. Õige asendi korral on kõht ülalt alla ovaalse kujuga. Ristseisus on kõhu vorm põikpidiselt ovaalne, viltuseisus — viltuselt ovaalne. Viimasel juhul asuvad kas lapse pea või tuharad paremal või vasakul pool niudepiirkonnas-vaagnaluu ülemisest osast allpool, seal, kus asub raseduse teisel poolel emakas.
Klassikaline asend
Lapse ideaalne asend (peaseis) diagnoositakse seitsmendal raseduskuul ultraheli abil, tupe läbivaatlusel või kõhu kompimisel (palpatsioon). Viimane meetod lubab kindlaks teha lapse pehmed tuharad emaka ülemises osas ning ümmarguse kõva pea allpool, külgedel võib aga tunda selga, käsi ja jalgu.
Normaalse sünnituse puhul — laps on peaseisus — nihkub ta pea ema väikesesse vaagnasse, kulgedes edasi mööda sünnitusteid, kummardub lõug üha rohkem vastu rinda, kukal liigub piki lamedat vaagnaluud, teeb sisemise pöörde ning jääb ema häbemeliiduse alla, seejärel sünnib presside abil maailma.
Tavaliselt sünnib peaseisus laps küllaltki kergesti — ämmaemand vaid aitab teda. Ometi pole ka selle asendi puhul vahejuhtumid välistatud. Näiteks võib lapse pea sünnituse ajal vastu selga kalduda, mitte vastu rinda. Siis liigub läbi sünnitusteede kõigepealt kas lapse laup või nägu. Seda juhtub tihti korduvsünnitajate puhul. Põhjuseks võib veel olla kas kitsas vaagen, sadulakujuline emakas, liigveesus, platsenta eesasend, emaka müoom, enneaegne, väike või vastupidi — suur laps.
Laup ees asendit saab kindlaks teha vaid tupe uurimisel sünnituse ajal, seda seisu ei ole võimalik parandada ning reeglina lõpeb sünnitus keisrilõikega. Ka nägu ees asendit tehakse kindlaks samal moel. Tavaliselt kulgeb see sünnitus loomulikul teel, kuid kestab kauem kui normaalne peaseisuga sünnitus. Siin võivad kaasneda ka tüsistused nii emal kui lapsel, seetõttu lõpevad nägu ees asendiga sünnitused sageli siiski keisrilõikega.
Tagurpidi
Tuharseis on vastand klassikalisele asendile. Siin eristatakse mitmeid variante:
1. Tuharseis — emaka alumises osas asuvad lapse tuharad, jalad on sirutatud piki keha.
2. Sega tuharseis — laps istub rätsepistes, jalad on kõverdatud ning pööratud pääsu poole väikesesse vaagnasse (see asend esineb eelmisest kaks korda sagedamini).
3. Jalad ees asend — emaka alumises osas on üks või kaks loote jalga.
Tuharseisul on mitmeid põhjuseid: enneaegsus, platsenta halb kinnituvus, kahe- või ühesarveline emakas, müoomi sõlm, mille tõttu ei jätku lapsel ruumi keeramiseks, liigne või vähene lootevesi, mitme sünnituse tõttu välja veninud emakas. Arvatakse ka, et see asend sõltub lapse vestibulaaraparaadi (tasakaaluelund sisekõrvas) arengust, sest mida lühem on raseduse aeg, seda sagedamini asetub laps kas pepu või jalad ees asendisse.
Pärast 32. nädalat võib lapse asendi kindlaks teha kõhu kompamise teel. Günekoloog tunneb emaka ülaosas lapse pead, all aga “pehmemaid” kehaosasid. Diagnoos kinnitatakse ka ultraheliga. Mõne aja möödudes (pärast 38. nädalat) teevad arstid spetsiaalse meetodi abil kindlaks, kas ema vaagen on küllalt lai ning kas sünnitus loomulikul teel on võimalik.
Otsustamiseks peab arst arvesse võtma ja hindama kogu informatsiooni tulevase ema kohta — tema vanust (mitte vanem kui 30 aastat), vaagna mõõtusid, lapse kaalu ning mõõte (kas liiga suur või liiga väike), loote pea asendit (kas vastu rinda surutud või selja poole kallutatud) ning kindlaks tegema asendi lõpliku variandi (tuhar-, sega- või jalad ees seis) Küllaltki sageli otsustavad arstid keisrilõike kasuks. Juhul kui lapse kaal pole suur, tema pea asend on õige ning ema vaagen normaalsete mõõtmetega, võib arst otsustada loomuliku sünnituse kasuks. Teades aga, et taoline sünnitus on seotud riskiga, jälgitakse selle kulgu väga tähelepanelikult. Kui lapse sünd venib, võib ämmaemand võtta tarvitusele spetsiaalsed “sisemised manöövrid”, mis kergendavad lapse välja aitamist. Kaugeltki mitte kõik sellised sünnitused ei lõpe vastsündinu jaoks õnnelikult.
Risti vastu reeglitele
Ristiasend määratakse kindlaks väliste uuringute põhjal. Kõhu kompimisel asetsevad lapse pea ja tuharad ema külgedel. Kui raseduse aeg on 30 nädalat, võib tulevane ema teatud harjutuste abil püüda lapse asendit muuta. Selleks peab ta heitma kõvale asemele ning keerama end kord paremale kord vasakule küljele, jäädes asendisse umbes kümneks minutiks. Harjutust peab kordama 3-4 korda ning tegema seda kolm korda päevas enne sööki. Kui asend on paranenud, soovitatakse kanda sünnituseelset bandaazhi. Kui muutust pole toimunud, pole ka bandaazhi tarvis, sest jääb veel lootus, et laps võtab ise õige asendi.
Kui arstid on diagnoosinud ristiasendi, siis tuleb minna sünnitusmajja 37.-38.raseduse nädalal. Seal tehakse täiendavad uuringud ning valmistatakse ema ette keisrilõikeks. Kuigi teoreetiliselt on võimalik ka loomulik sünnitus, võib seejuures siiski tekkida hulk komplikatsioone.
Kitsalt, kuid sõbralikult
Kuidas läheb kaksikutel? Enamikel juhtudel seavad mõlemad end peaseisu ning see võimaldab loomulikku sünnitust. Isegi kui teine laps on tuharseisus, võib sünnitus ikkagi normaalselt kulgeda (tavaliselt võetakse otsus vastu pärast laste ning ema vaagna mõõtude väljaselgitamist).
Mõningatel juhtudel on esimesel lapsel pepu all, teisel — üleval. Selline asend eeldab keisrilõiget.
Kui esimene laps on peaseisus, teine aga ristseisus, võivad ka nemad ilmavalgust näha loomulikul teel sündides. Teise lapse sünni ajal teevad arstid spetsiaalse operatsiooni ning pööravad ta õigesse asendisse. On teada ka üksikud juhud, mil esimene laps on ristseisus. Sel juhul ei oma teise lapse asend tähtsust, sest mõlemad sünnivad keisrilõike abil.
Keisrilõige
Kaasajal on keisrilõigete arv tõusnud umbes 1,5 korda, seejuures on vastsündinute suremuse risk viidud nullilähedale. Ei tohiks siiski unustada, et see operatsioon tehakse vaid juhul, kui teatud põhjustel on lapse sünd loomulikul teel võimatu (vt. ka Keisrilõige pole ohutu).
Kirurgilise vahelesegamise põhjuseks võivad olla haigestumised, mis ohustavad raseduse kulgu ning seavad ohtu ema ja lapse elud. Loomulik sünnitus pole võimalik ka eesasuva platsenta, naise anatoomiliselt kitsa vaagna, kõrgvererõhu, südamehaiguste, verejooksude, samuti ka lapse vale asendi ning hapnikuvaeguse puhul.
Selleks, et teha keisrilõiget, peavad arstid veenduma, et laps on elus ning emal pole mädast infektsiooni, samuti peavad nad saama tulevase ema nõusoleku.
Kui keisrilõige on plaaniline operatsioon, hakatakse rasedat selleks varakult ette valmistama: ema peab olema eelmise päeva õhtul vaid kergelt söönud ning öösel rahulikult maganud.
Vastavalt olukorrale valitakse kas üldnarkoos, seljaaju- või kohalik tuimestus. Valik oleneb ema ja lapse tervisest, tavaliselt otsustatakse lapsele ohutute vahendite kasuks.
Kuidas toimub operatsioon? Arst teeb nahale kõhu alaosas lõike, ka rasv- ning kõõluskude avatakse. Pärast kõhukelme avamist vabastatakse põievolt ning avatakse emakas. Kui laps on käes ning platsenta eemaldatud, suleb arst kõhu vastupidises järjekorras kihthaaval õmblustega.
