Kõige tavalisem loote sünniasend on kukalseisu eesmine teisend, mil laps sünnib, kukal ees, pea rinnal. Ometi võib juhtuda, et pea ei kummardu sünnituse alguses ettepoole ja on hoopis tahapoole painutatud. Siis sünnib esimesena lapse otsmik või nägu.
3% beebidest sünnib tuharad või jalad ees: tuhar- või jalgseisus. Kui loode pole end veel 36.-37. rasedusnädalaks pööranud, võib arst proovida pöörata teda peaseisu väliselt ema kõhukatete kaudu. Ka siis, kui loote pööramine ei olnud võimalik, võib sünnitus ikkagi normaalselt õnnestuda. Normist kõrvalekallete tekkimisel tehakse keisrilõige. Räägi sellest oma arsti või ämmaemandaga.
Hapnikuvaegus sünnituse ajal
Kui loote süda lööb sünnituse ajal normaalselt, on tema hapnikuvarustus hea. Emaka kokkutõmmete ajal lapse südamelöögid tavaliselt aeglustuvad ja siis jällegi taastuvad — see on normaalne. Loote südamelöökide kestvam kiirenemine või aeglustumine viitab loote hapnikuvarustuse puudulikkusele.
Võib-olla on nabaväät kokku surutud. Platsenta vereringe võib olla ebapiisav ka sagedaste ja tugevate või pikkade emaka kokkutõmmete puhul. Kui platsenta funktsioon on nõrgenenud, ei suuda see kokkutõmmetega kaasneva lisapingega toime tulla ja lapsele piisavalt hapnikku anda.
Sünni ajal hapnikuvaeguses olnud laps võib olla üsna nõrk ja vajada järgmistel päevadel hingamisel abi, et tema kopsud täituksid korralikult hapnikuga ning aju saaks piisavalt toitu. Kestev ja raske hapnikupuudus võib last pöördumatult kahjustada.
Sünnituse käiku sekkumine
Sünnituse käiku saab sekkuda vaakumpumbaga või sünnitustangidega. Kui loodet ohustab nõrga südametegevuse või pikka aega kestnud ebapiisavate emaka kokkutõmmete tõttu hapnikuvaegus, võetakse tema väljaaitamisel enamasti abiks vaakumpump.
Vaakumpump
Vaakumpumbal on pehmest plastikust või metallist kausi moodi otsikud (imikausid). Sünnitajale tehakse kohalik tuimestus ja lahklihalõige. Imikauss surutakse loote pea vastu. Tõmmates imikausi küljes olevast voolikust lapse pead edasi samal ajal emaka kokkutõmbega, aidatakse sünnituse lõpulejõudmisele kaasa.
Loote peanahal imikausi kinnituskohal võib esineda sinakas verevalum ja paistetus, samuti võivad tekkida vesivillid või väikesed haavad. See ei ole üldiselt ohtlik ja pea paraneb paari päevaga.
Keisrilõige
Keisrilõike abil sünnitamine on üks võimalikest variantidest. Seda kasutatakse Eestis umbes 15% sünnituste puhul. Kui sünnituse käigus selgub, et tuleb teha keisrilõige, viiakse sünnitaja operatsioonisaali. Üldnarkoosi või epiduraaltuimestuse mõju all avatakse emakas läbi kõhuseina ning laps ja platsenta võetakse välja.
Kui see Sinuga juhtub, võib Sulle tunduda, et oled kõik ebameeldivad kogemused kätte saanud — sünnitusvalud niikuinii ja nüüd veel operatsioonihaava valu ka. Sa võitlesid, kuid ei saanud ikkagi hakkama. Räägi neist tunnetest ämmaemandale või arstile _ Sul võib sellest kergem hakata.
Plaaniline keisrilõige
Sünnitaja või lapse tervise tõttu planeeritakse keisrilõikega sünnitus vahel juba ette. Keisrilõikeid tehakse kas üldnarkoosi või epiduraaltuimestusega. Mõnedes haiglates võib ka lapse isa operatsioonisaalis viibida. Soovi korral saab ta vastsündinu enda kätte varsti pärast seda, kui laps emakast välja võetakse. Kui oled õnnetu, et Sul ei tule loomulik sünnitus, räägi sellest ämmaemandaga.
Keisrilõige ei ole lapsele loomulik sündimise viis. Mõnele vastsündinule võib keisrilõike tuimestus mõju avaldada. Kui tehakse plaaniline keisrilõige ilma eelnevate sünnitustuhudeta, võib laps olla sünniks ettevalmistumata ja magada.
Tal võib tekkida raskusi sünnijärgse kohanemisega. Võib juhtuda, et neil ei ole vedelik kopsudest välja surutud. Nad võivad hingamisel abi vajada ja vahel tuleb nad viia mõneks ajaks lastepalatisse, kus neile pannakse ümber käe või jala jälgimisaparaadi andurid ja tehakse vereproove.
Tavaliselt on see vajalik vaid esimestel tundidel ja edaspidi ei vaja laps enam erihooldust.
Jalul pärast keisrilõiget
Paar esimest päeva pärast keisrilõiget liigutad Sa end ettevaatlikult, sest haav teeb haiget. Palu vajadusel valuvaigisteid ja küsi personalilt, milliseid valuvaigisteid võid hiljem kodus tarvitada.
Püüa võimalikult palju voodist tõusta ja sirge seljaga kõndida. Avastad, et tasakaalukalt liikudes ei valutagi haav nii palju. Kohe pärast keisrilõiget ei ole hea köhida ega naerda. Haava toetamiseks võid kõhu peale panna padja või kokkuvolditud rätiku.
Viis päeva pärast keisrilõiget võid jälle kõhuli lamada. Veenipumpamisharjutused aitavad alandada kõhu paistetust ja panevad soolestiku taas tööle.
Keisrilõige on kirurgiline toiming ja haav võib kuni kuu aega valu tekitada. Arm on hell ja ilmselt ei taha Sa seda katsuda. Siiski püüa seda iga kord vannis olles seebiga pesta. Kui arm on umbes kolme nädala pärast paranenud, võid seda õrnade ringliigutustega kreemitada.
Armi ei tohi venitada. Tõsta ei tohi midagi imikust raskemat. Esimese 6-8 sünnitusjärgse nädala jooksul on vastunäidustatud ka kõhulihaseharjutused ja muud kõhule mõeldud harjutused. Proovi olukorraga arvestada, kuid see ei tähenda, et peaksid täiesti passiivne olema. Jaluta iga päev. Tee veenipumpamisja pinguldusharjutusi ning ära unusta selga sirgena hoidmast.
Ära mine sünnitusjärgsesse võimlemistundi enne, kui keisrilõikest on möödunud 6-8 nädalat, ning pea meeles, et valu annab märku liiga raskest treeningust.
Muud sekkumisviisid
Normaalse sünnituse käigus võib vahel juhtuda, et platsenta ei välju. Siis tehakse sünnitajale epiduraaltuimestus või üldnarkoos ja arst eemaldab platsenta emakast oma käega.
