Mu sõbranna on joodikukalts ehk miks naistest salajoodikud saavad?
Seekord kirjutangi salalikest naisalkohoolikutest, kelle puhul keegi isegi ei usuks, et nende tagakambris varjab end viinakurat. Neil on nn valgekraede töökoht, normaalne palk, kallid riided, nad suhtlevad täiesti korralike inimestega nagu sina või mina. Kes ei tea, see ei aima, et pärast tööd hiilivad nad mingis nurgataguses poes, silmad hasartselt kilamas, ja tassivad oma Vuittoni käekotis koju mitu pudelit veini.
Miks kuulsad naised joovad?
Selliste viinaninade hulka kuulub endise kõrge riigiametniku naine, kes läks mehest lahku ja elab üksi mereäärses villas. Kord aastas lööb ta end lille, et osa võtta suursugusest üritusest, mida ka meedia kajastab. Moeajakirjanikud kiidavad tema kleiti ja võib-olla tähelepanelikumad märkavad, et daami silmad on kuidagi loppis. Suurem osa inimestest ei aimagi, et see elegantne leedi on nädalate kaupa oma koduseinte vahel seisus, kus ta enda poegagi ära ei tunne. Keegi peale lähiringkonna ei tea, et ta satub aeg-ajalt hullumajja alkoholipsühhoosi ravima.
Salajoodik on ka rikka ärimehe naine, kel pole muud eneseteostust kui mehe jaoks ilus olemine. Ta on tavaliselt üksi kodus ja ootab meest, kes on hiliste tundideni äriasju ajamas. Sõbrannasid tal ei ole, sest mees ei luba. Tal on lihtsalt igav, sellepärast joobki.
Salajoodik on nõukaaegne tuntud näitlejanna, kes ennast enam avalikkusele ei näita ja intervjuusid ei anna. Kui tuli vabariik, ei jätkunud talle enam tööd ja keegi ei kummardanud teda enam, lilli ei toodud, aplausi ei tulnud. Nüüd elab ta vaikses aedlinnamajas ja paljud fännid arvavad, et ta on ammu surnud. Tegelikult näeb aedlinna keldripoe müüja seda naist iga päev ja ohib tuttavate ees: “Issand, milline ta nüüd välja näeb! Uskumatu, kuidas üks inimene võib põhja käia!”
Kuidas minu sõbrannast sai joodik
Kahjuks tuli viinakurat külla ka mu sõbrannale ja ära ei läinudki. Arvan, et tema lugu on naissoost salajoodikutele üsna tüüpiline ja seepärast jutustan selle siinkohal.
Palju aastaid ei teadnud sõbranna alkoholist midagi. Kuni neli aastat tagasi keerati tema elu pea peale. Mees leidis armukese ja pere läks lõhki. Sõbranna ei suutnud üksildasi õhtuid tühjas kodus taluda. Algas kõik paarist pokaalist sõbrannade seltskonnas, kes teda kordamööda lohutamas käisid. Kuna alkohol mõjus lõõgastavalt, harjus ta endale ka pärast seltskonna lahkumist klaasikest kallama. Varsti paarist klaasist enam ei piisanud ja igal õhtul kadus pudel veini nagu kerisele. Möödusid kuud ja ühest pudelist sai mitu.
Tööl ei saanud keegi alguses millestki aru. Tundus pisut roidunud ja uimane, aga arvasime, et stress. Läks ikkagi ju mehest lahku. Kui ta hakkas oma ülesannete täitmisega hilinema, ei teinud me sellest numbrit — paljugi mis, igaüks meist on südamevalu läbi elanud. Raskel hetkel tuleb kaaslast toetada ja tegimegi ka tema töö ära. Lõime käega ja kannatasime. Kui ta ka poole aasta möödudes polnud end kokku võtnud ja meile aina suurem koormus langes, hakkas üle viskama.
Lõpuks libisesid tal ohjad käest ära. Igal salajoodikul on piir, millest edasi ta enam oma “hobi” varjata ei suuda. Kõigepealt märkasin, et sõbranna oli muutunud kasimatuks. Tema juuksed nägid välja nagu põrandapesumopp ja riided lehkasid vaatamata sellele, et ta üritas pesematust poole liitri kalli lõhnaõliga varjata. Siis hakkasime kahtlustama, et südamevalu varjus toimub midagi veel. Kui tal äkki koosolekul nii halb hakkas, et ta oleks peaaegu ülemusele sülle oksendanud, tundus asi veel kahtlasem. Kui ta ühe tähtsa kohtumise asemel end puhkenurka tukkuma unustas, oli juba selge.
See oli kohutav. Kunagi oma eluga suurepäraselt hakkama saanud inimese allakäiku on päriselt ka ei rohkem ega vähem kui õudne pealt vaadata. Sa näed, kuidas teine on piinlikus seisukorras, aga kardad, et põhjustad talle oma moraalijutlusega veelgi suuremat piinlikkust ja kõik muutub veel hullemaks. Ühest küljest on sul temast kahju. Teisest küljest tunned pahameelt ja põlgust — kuidas saab nii nõrk ja distsiplineerimatu olla? Kolmas mõte: aga kui juba temaga juhtus, mis siis, kui juhtub minuga ka? Äkki koperdan ka jobu otsa, kes mu südame murrab ja ma ei suuda end enam koos hoida?
Äraaetud hobused lastakse ju maha
Sellel lool ei ole õnnelikku lõppu. Kui talle viimaks ütlesime, et tal tuleb end käsile võtta, tabas teda raevuhoog. Kuulsime kõik enda kohta sõnu, mida me polnud välja teeninud. Mõistusega ütled küll endale, et alkohooliku juttu ei maksa tõsiselt võtta, aga solvav on ikkagi. Mina ja ka teised tegime seda, mis tundus meie enda tervise ja heaolu seisukohast arukas — tõmbusime eemale. Alkoholism on haigus ja sellega tegelegu spetsialistid. Piisab, kui viin rikub ühe inimese elu, miks peaks laskma tal teisi koos endaga kraavi tõmmata? Kahjuks ei saa iga haige aru, et ta haige on, kuni on hilja ja sõbranna on praegu maksatsirroosi viimases staadiumis.
Nagu mu kirjeldatud näidetest välja tuleb, ajavad naisi jooma igavus ja murtud süda. Aga unustust toovaid sõltuvusi saab ju valida. Ärge, naised, valige alkoholi. Pigem võiks minna mõne sellise ajatäite õnge, millesse saab end üleni matta, aga mis pole tervisele nii kahjulik. Näiteks trenn — higista eneseunustuseni jõusaalis. Tee kepikõndi. Võta aeg maha ja mine pikale reisile. Hakka maalima, heegeldama või luuletama. Mida iganes. Ära ainult joo.
