Marjakorjamine on väga mõnus ja rahustav tegevus, justkui teraapia, mis pakub võimalust unustada argielu, tervise- ja töömured ning vaadata maailma hoopis teistmoodi pilguga. Eriti siis, kui satute metsa, mis upub marjadesse ning kui on aega marjakorjamist nautida. Kes vajab uusi ideid või tahab mõelda häid mõtted, siis tasub samuti metsa marjule minna. Suurimat peavalu teevad muidugi puugid, sääsed, parmud ja veel igasugused sitikad, aga tohutud marjaväljad, loodus ja metsaõhk kaaluvad ebameeldiva üles.

Uskuge või mitte, aga metsas võib ka uusi tuttavaid-sõpru leida. Kord mereäärses metsas kostus eemalt võõrkeelseid hõikeid ja lausekatkeid. Natuke aega hiljem jalutasid metsaalust rada kolm itaalia keelt rääkivat kena meest — nagu itaallaste eurolaulutrio, lai naeratus näol. Kiitsid, et nii toredat männimetsa kui Eestis pole nad kusagil näinud, uurides samal ajal artikli autori marjaämbri sisu.

Kui artiklit loeb mõni vallaline naine, siis teadku ta, et metsast võib isegi mehe leida, kui ainult tahaks. Mingil põhjusel leiab Eestimaa metsades (artikli näitel just Läänemaa metsades) üllatavalt tihti ringi liikumas loodusmehi ja -fotograafe, kes ei jää välimuse ega jutu poolest Jaan Tättele sugugi alla. Mis aga kõige tähtsam, sageli tulevad nad ise marjulistele-seenelistele ligi ja tahavad juttu rääkida.

Loe artiklit marjakorjamisest ning sellest, mida marjadest teha, ajakirja Mari juulinumbrist.