Naisteka jõululugu: punane pitsist öösärk, mis armukese seljast abikaasa kingikotti jõudis
“Kolmapäeval kell kuus, eks?” saabus mulle sõnum. Miskipärast rihib mu armuke Krista oma sõnumite saatmise just selleks hetkeks, kui olen ametis beebitoa remontimisega. Ta nagu aimaks midagi. Meenutuseks: ma ei ole talle öelnud, et minu ametlik naine ootab last ja Krista loodab, et lahutan ja meist saab uus õnnelik paar. Sõnumit lugedes oleksin poti kusikollase värviga peaaegu pikali löönud.
“Kolmapäeval on ju jõululaupäev!” saatsin vastuse. Leidis ka aja meie ühiseks õhtusöögiks, mis ta minult Lapimaa reisi asemel välja mangus ja mis sisuliselt kujutab endast minu ostetud kingituse üleandmistseremooniat. Kingitus oli mul muidugi veel ostmata. Esiteks polnud mul aimugi, mida Krista tahta võiks ja teiseks on mul raha vähevõitu. Väikeettevõtja mured: rahavood on ebastabiilsed.
“Ja siis?” tuli sõnum. “Sul ei ole ju väikeseid lapsi, nii et saad paariks tunniks välja hüpata küll. Ütled, et lähed kuuske ostma. Muide, ma tahan kuuske!”
Aimasin katastroofi, sest kui jätan Krista soovid täitmata, ähvardab ta meist rääkida minu naisele. Ma pole idioot ja olen valmistunud küll, et ühel päeval tuleb mu saladus päevavalgele ja pean seda naisega klaarima hakkama. Aga inimene on ju nõrk. Kristast loobuda ei ole ma suutnud (õieti aimab mu süda halba — kui suhtele ise järsu lõpu teeksin, tõuseks sellest veel hullem jama ja parem on vastu pidada, kuni Kristal endal minust villand saab). Loodan siiski, et see stressitekitav hetk ei jõua kätte jõulude ajal, sest siis on naised miskipärast tavapärasest veel hüsteerilisemad.
“Gert!” katkestas hääl ukse vahelt mu sõnumitoksimise. Punastasin ja pistsin kähku telefoni taskusse. “Tööasjad jälle?” imestas mu naine, mulle tundus, et siiralt. “Isegi pühadeajal ei anna ülemused sulle rahu?”
“Mina olengi enda ülemus,” mühatasin. “Aga tööd on palju jah. See lapsevärgi eelarve ei ole ju väike…”
Naine vaatas toas arvustavalt ringi ja kartsin juba, et sein tuleb uuesti üle värvida. “Oi, sa oled mul nii tubli!” õhkas ta hoopis. Ju oli jõulumeeleolust nakatunud. Tal käis päeval sõbranna külas ja nad vaatasid videost naiste lemmikfilmi “Love actually”, mis räägib sellest, et meestele on jõuluaeg üks pikk paanikahoog. Naised näevad seda kõike muidugi oma mätta otsast, õhkavad ja pühivad liigutuspisaraid.
“Milleks meile kaks kuuske?”
“Ja sul on ikka meeles, eks, et kolmapäeval kell pool seitse oleme minu ema juures?” küsis naine või õieti nentis, sest millal mul enne sellistes asjades mingit otsustusõigust olnud on.
“Jajah,” ühmasin hajameelselt ja võpatasin alles siis, kui naine oli juba toast lahkunud — kurat võtaks, kolmapäeval kell kuus lubasin olla, kuusk kaenlas, Krista ukse taga ja isegi siis, kui annaksin oma kraami talle üle ahvikiirusel viie minutiga, peaksin olema väga andekas teleporteeruja, et jõuda poole tunni jooksul Tallinnast Põltsamaale.
Võtsin südame rindu ja helistasin Kristale: “Tead, ma ei saa kolmapäevani oodata. Mul on sulle nii suur üllatus, et pean seda tegema kohe. Elevus tahab ära tappa,” valetasin nii vilunult, et jäin peaaegu ise ka uskuma. Krista ei pahandanudki, sest nagu arvasin, on koos veedetud jõuluõhtust tähtsamgi see, mida talle ostan. Ainult mul polnud veel õrna aimugi, milles lubatud üllatus seisnema peaks. Ah, poes otsustan, midagi ikka leian — eks iga mees mõtleb naiivselt nii.
Panin värvirulli nurka ja asutasin end poodi. Märkasin, et naine on vahepeal kodust ära läinud. Ongi hea, mul pole vaja mingeid ettekäändeid otsida ja pärast väidan, et kiire töökohtumine tuli vahele. Pistsin rahakoti taskusse ja tormasin kodu lähedale kaubanduskeskusse. Seal ringi vaadates läks mul silme eest kirjuks. Mida üks naisterahvas jõuludeks soovib? Pühademune? Puuviljakorvikest? Villaseid sokke? Veini? Kõrvade taga tiksus küll üks hääl, mis sosistas: “Ehteid, lollakas!” Aga kallite ehete jaoks polnud raha ja odavaid kinkida on sama hea mis keretäit norida — seda olen õppinud paarist kurvast kogemusest.
Kõige hullem, et olin lubanud Kristale elevusttekitavat üllatust. See ei saa ju olla dušigeel ega lõhnaküünal!
Sirvisin ka raamatuid ja käisin isegi mänguasjade osakonnas, juurdlesin mitu minutit ühe roosa jänese ees. Lõpuks jõudsin oma arust mõistlikule kompromissile — viskasin ostukorvi ühe punasest pitsist asjanduse, mis müüja väitel olevat öösärk. Mu suureks kergenduseks ei maksnud see üldse palju. Alles kauplusest väljudes lõi värske õhk mul pea klaariks: kurat, kuusk! Ta tahtis ju kuuske! Kuuski müüdi kaupluse ees aedikus. Viisin kompsud autosse ja tõttasin kuuske valima. Olin juba ühe nulu eest maksta jõudnud, kui kuulsin selja taga õudustäratavalt tuttavat häält: “Kuule, musi! Meil ju on juba kuusk, alles nädala eest tõime. Seisab ju elutoas nurgas!”
Mul tahtis süda rinnast välja hüpata. Pöördusin kannal ja seisin silmitsi — oma naisega! “Mis sina siin teed?” karjatasin. Ma ei suutnud enam end kontrollida ja nägin, et naine silmitseb mind hämmastunult. “Poodi tulin,” vastas ta. “Meil on ju piparkoogitainas veel ostmata ja ise sa tahtsid täna õhtul verivorsti.” Äkki tema nägu selgines: “Oo, ma taipan! See kuusk on ju tema tuppa! Sa tahad jõule veeta meie kõhubeebiga,” silitas naine enda pundunud kõhtu ja mul hakkas kõrvus kohisema.
“Jaa, just, muidugi!” pomisesin. Ega`s midagi. Viskasin nulu autokatusele ja sõitsime koos koju. Tassisin puu beebituppa ja sättisin seina äärde. “Ma lähen veel korraks välja,” kohmasin naisele. “Üks kiire tööasi tuli vahele.”
Sõitsin tagasi kaubanduskeskusse ja ostsin veel ühe nulu. Minu kolmas jõulupuu sel aastal. Kui samas tempos edasi läheb, pean enne kuu lõppu SMS-laenu võtma.
“Kust sa selle odava kaltsu välja tõmbasid?”
Higinired mööda selga voolamas, hiivasin nulu teisele korrusele Krista ukse taha ja andsin kella. Ukse avanedes lõi mulle kõigepealt ninna magus parfüümipahvakas. Krista oli endale lokid teinud ja huuled veripunaseks värvinud. Tal oli seljas lühike must kleit ja millegipärast kandis ta kõrge kontsaga kingi. Nulu latv pidi peaaegu tema lokikuhilasse kinni jääma.
“Tule edasi!” õhkas ta mesimagusalt. Sättisin kuuse elutuppa ja raiskasin pool tundi, et seda koos Kristaga ehtida. Siis vedas ta mind kättpidi laua äärde ja nõudis, et küünlad läidaksin. Jubedustundega märkasin, et mind ootab ees mitmekäiguline õhtusöök. Kui Krista kööki kadus, saatsin naisele kähku sõnumi, et töökoosolekul läheb ootamatult kauem. “Vereimejad!” vastas naine. “Vaeseke, sa saad ju infarkti, kui sa kogu aeg nii palju töötad!”
Õhtusöök Kristaga kulges suure pinge all. Mul keerles toit suus, Krista aga näis nagu midagi ootavat ja keerutas võrgutavalt lokirõngast ümber sõrme. Muidugi — kingitus! Uskumatu, aga oleksin selle peaaegu unustanud. “Oota natuke!” pomisesin ja tormasin auto juurde. Pagasnikus ootas mind Selveri kilekott — ma, lollakas, polnud taibanud isegi kinki pakkida! Lihtsalt unustasin. Hea seegi, et meelde tuli öösärgilt hinnalipik eemaldada.
Nutsukeeratud öösärki selja taga hoides lähenesin lauale, kus Krista ootel oli. Märkasin, et ta on huulepulka uuendanud ja ette mananud kuidagi eriti piduliku ilme. “Siin on siis see üllatus!” tõmbasin öösärgi selja tagant.
Järgnev on mulle mällu salvestunud justkui aegluubis: Krista lahvatab näost tulipunaseks ja kargab püsti, rebib minu käest öösärgi ja virutab sellega mulle mitu korda mööda pead. Tormab nulu juurde, lükkab selle ehete klirisedes pikali, rebib sealt oksa ja peksab mind sellega. Siis väsib. Variseb diivanile, kerib end kerra ja hakkab valjusti nuuksuma. “Sa kuradi kaabakas!” sisistas ta lõpuks.
“Kui tahad, võime jaanuaris Lapimaale minna,” üritasin olukorda siruda. “Või siis sõidame suvel Kanaaridele. Ausõna!”
“Sõida perse!” käratas Krista ja tõukas mind diivanilt maha. Sõitsin koju ja kella vaadates ehmusin, et olin kaotanud ajataju. Naine kurtis, et verivorstid jõudsid juba külmaks minna. “Sa tapad ennast tööga ära!” ohkas ta kaastundlikult. “Mul on hea meel, et sa meie ühise lapse ja tuleviku nimel niimoodi pingutad, aga sa pead ka oma tervisele mõtlema.”
Mul on imelik seda kirja panna, aga tõesti on mul sellistel hetkedel sügavalt piinlik, et mul nii tore ja mõistlik naine on.
“Muide, keegi helistas kümme minutit tagasi meie kodutelefonile. Keegi Krista. Ütles, et on sinu töökaaslane. Ja et sa olevat koosolekule midagi maha unustanud. Sõidab pärast läbi ja toob ära,” ütles naine seejärel.
“Kust ta teab, kus me elame?” karjatasin.
“No ma ei tea. Ta kuidagi teadis. Äkki teil on mingites registrites kirjas või midagi? Pidi kella kaheksa ajal tulema. Ju siis on tõesti tähtis asi.” Naine rüüpas pahaaimamatult teed ja minu pea töötas paaniliselt.
“Mul hakkas äkki halb!” hüüatasin endal rinnust haarates. Igaks juhuks köhisin paar korda, sest ma ei mõelnud enam selgelt. Mulle nimelt oli meenunud sõbra jutt, kuidas üks tema tuttav jõulude ajal infarkti sai. Köhimine ei käi vist infarkti juurde, aga mis siis, mu naine oli juba siiralt kohkunud ja näppis paaniliselt telefoni. “Ära helista, sõidame EMOsse!” karjusin.
Suutsin naist veenda, et hädaabiliinile helistamine on aja raiskamine, sest seal ei usuta nagunii inimesi ja kiirabi jääb alati hiljaks. Kui olin vaevalist kõndimist teeseldes trepist alla roninud, istus naine kuulekalt rooli taha ja sõitsime Keskhaiglasse. Kartsin arstide ette ilmuda, aga jumalale tänu, mu vererõhk oli paanikahoos tõepoolest kõrgele hüpanud ja kuna kaebasin visalt halba enesetunnet, pandi mind tilgutite alla seniks, kuni mul natuke parem hakkab. Kui kell hakkas üheksa saama, andsin meedikutele teada, et tunnen end nüüd kobedamalt ja sõitsime tagasi koju.
“Rääkisin vahepeal arstiga,” ütles murelik naine rooli keerates. “Ta ütles, et ilmselt saatis su organism sulle viimase hoiatuse. Sa pead selle hullumeelse hilisõhtuse töörügamise lõpetama.”
Mingite peletiste maja maksab 70 eurot?!
Majale lähenedes piidlesin närviliselt vasakule-paremale. Ega kusagil ole Krista autot ehk kollast Peugeot'd? Ei olnud. Aga mis asi ripub maja ukselingi küljes? Ma ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida, juba oli naine jaol. “Oi, päkapikud on vist käinud!” kilkas ta õnnelikult ja vaatasin jubedusega, kuidas ta mähib lahti pakkepaberit ja haarab sealt punase öösärgi. “Mul ei olnud rohkem raha,” ütlesin, sest nägin nüüd meie elutoa eredas valguses isegi, et hilp on koledast odavast materjalist. “Oh, ei ole midagi. Kõige tähtsam on ju tahe,” siristas naine. “Ma ju ei jää ka igavesti nii suureks, polegi mõtet kalleid asju osta. Sa oled nii tähelepanelik. Hea, et sa selle peale mõtlesid, et ka rase tahab voodis kena välja näha.”
Lähemale hiilides märkasin üle naise õla etiketilt hilbu suurust — 3XL. Nii et seepärast Krista siis nuttiski.
Enne magama heitmist vaatasin meilid üle. Üks oli eksnaiselt Kerstilt, kes oli saatnud mulle mingisuguse lingi. Avasin selle ja sattusin e-mänguasjapoodi. Mulle vaatas vastu mingi asjandus, mis kujutas endast plastmassist mängumaja, kus paistsid elutsevat imelikud peletised. Maja ja peletised maksid 70 eurot. Kersti kirjutas, et Liisi lasteaias on kõigil sellised ja tema olla lubanud, et jõuluvana toob Liisile ka. Jõuluvana — mõistagi mina!
“Voodisse tuled?” hõikas naine. Nägin silmanurgast, et ta oli enda hiigelsuure kõhu ümber venitanud punasest polüestrist hilbu.
“Anna andeks, kallis. Mul pea valutab,” ohkasin.
Kuidas lõpevad Gerdi jõulukannatused, sellest juba järgmises osas.
Loe ka esimest osa: Naisteka jõululugu: pühad eksnaise, abikaasa ja armukese seltsis — kas eesti mees saab hakkama?
