Usun, et see on taaskord meie oskamatus asjades ja olukordades ilusat näha. Selle asemel, et ilma üle kurta, tuleks mõelda, mida ma sellise ilmaga teha saan. Ausalt öeldes avastasin ka enda puhul, kuidas suvel veidi jahedama ilmaga lasin lastel toas rahulikult telekat vaadata. Siis ärkasin ja küsisin endalt: “Kuidas ma sopasel sügisel või talvel tänasesse ilma suhtuksin?” Puud on lehtes, muru on roheline, lilled õitsevad, linnud laulavad … suurema osa aastast siin Eestimaa pinnal me ju sellist olukorda ainult ootamegi. Ja siis kulutame need ilusad looduse õitsemise kaunid kuud vingumisele?

Mulle ei meeldi lause: see on nii eestlaslik! Ma ei usu mõttesse, et seitsesada aastat enne meid on nii tehtud ja meie teeme ka. Usun sellesse, et oma tundeid ja mõtteid tänasel päeval saab igaüks meist mõjutada.

Pidevalt kuulen küsimust, et kuidas on võimalik, et ma nelja lapse kõrvalt kodus kirjaniku ja kirjastajana töötada saan. See ongi sama süsteem: otsustan iga päev, mida ma tänases olukorras teha saan! Ma pole jäigalt kinni mõttes, et täna on mul üks plaan, aga kui lapsed kujundavad päeva teistsuguseks, siis ei saagi ma midagi teha. Loomulikult on aegajalt tegemisi, mis tuleb ära teha, aga siis tuleb kasutada abivägesid ja olukord teistsuguseks kujundada.

Järgmisel nädalal on mul kodus lastelaager. Võiksin olla paanikas, et mis meie tegemistest saab, kui kõik päevad vihma sajab. Tegelikult aga koostan mitmendat plaani tegemistest, mis arvestavad vihmase ilmaga. Ja need on sama vahvad, kui mitte vihmase ilma tegemised.

Usun, et halba ilma ei ole olemas. Ilma, päeva, elu ja kõik muud teemad muudame heaks või halvaks iseenda suhtumisega. Praegune imeline suvi on pakkunud meile rohelust kõigi nende kuude jooksul, sest põud pole maad punaseks küpsetanud. Imeline!

Minu aias ja hinges on kaunis suvi. Loodan, et sul ka!