Nõme naine ja mökust mees, memmepojast rääkimata
Kuid nii ometigi polnud.
Eriti piinlik oli saate viimastel meetritel, mil Angela põlglikult teatas, et tal ei ole (Hispaaniasse ja seega Tõnisest eemale jäämisega) probleemi…
Nojah, kui tänaste Põltsamaa-uudiste valgel asja vaadata, siis on Angela ülbusenoot mõistetav: kui ikka abikaasaga enam mitte miski ei seo (pole ju väidetavalt isegi ühiseid lapsi) ja austust pole ka kunagi olnud, siis nii läheb.
Miks aga siis ülepeakaela abielluti? Nagu kinnitavad kohalikud allikad — pulmad olid kiired, sest Angela tahtnud olla jõulupruut. Hea põhjus küll!
Mille paganama pärast tuleb tekitada selliseid perekondi ja inimestele haiget teha?
Ahjaa, üks väike detail häiris mind läbi saate — väge täis Angela peedistas oma seaduslikku meest ikka üsna võimsalt. Küll oli Tõnis tossike ja tallaalune ja ema seelikuäärest kinnihoidja. Kuid mida tegi samal ajal ema Angela oma pojaraasuga, tulevase mehega!? Keeldus titekesele piire panemast, sest (t)emale oli mugavam tite kaisus magada!!! Tohoh!
Jah, muidugi peavad lapsed kogema meie hellust ja armastust. Kuid rasedus kestab siiski vaid 9 kuud, lõpeb lapse emast eemaldumisega ja seejärel algab elu, milles tuleb iseseisvus võimalikult kiiresti saavutada. Eriti emadel, kes sageli täiesti unustavad, et lapsed ei ole nende omand ega ainus mõte siin ilmas.
Huvitav, kas need emad, kes oma poegi liialt kaua lutitavad ja poputavad, kes kõike pidevate kontrollfriikidena valitsevad ja kriiskavalt igal hetkel käsutavad, ise ka mõistavad, et nad teevad oma poegade tulevastele naistele karuteene? Poegade elu untsu keeramisest rääkimata!
Irooniline on siinkohal seegi, et sellised emmed on enestele elukaaslasteks valinud enamasti just samasugused poputatud pojad — mehed, kelle kohta nad juhuse tulles põlgusega tõdevad: “näe mul on ju üks lapse veel, mu abikaasa.”
Iga erand kinnitab siinkohal vaid reeglit!
