“Loomulikult teadsin, et esimeses tunnis on lapsed unised — kes ei oleks kell 8 hommikul unine, eriti pimedatel talvehommikutel — aga see pilt võttis tõesti tummaks ja samas oli ikka väga naljakas. Võitlesin korraga nii nutu kui naeruga.”

Sel hommikul plaksutas õpetaja Maria (nimetagem noort naist nii, sest ta ei taha, et tema isiku kaudu magajateni jõutakse) kõvasti käsi ja unine seltskond tõstis pead.

“Midäää!!! Missa lõhud???? Segi oled vä??? Lase inimestel olla!!! — Maria loetleb fraase, millega teda kostitati. Kui lõpuks aru saadi, et magada tõepoolest enam ei lasta ja ei lasta ka järgmises, ülejärgmises jne tunnis, lõppesid ka katsed pead lauaplaadile toetada. “Hakkasin tunnitöö eest hindeid panema. Kaua sa ikka “kahtesid” kasseerid, ühel hetkel — hiljemalt trimestri lõpus — sunnib ka kõige uimasem end ärkvele,” naeris Maria.

Teine teema hommikuse magamisega oli aga 4. klassis, kus mõned lapsed lihtsalt ei püsinudki ärkvel, st polnud selleks võimelised. Nad olid nii kurnatud, ütles Maria.

Noor õpetaja tuli välja huvitava ideega: ta võttis esimesse tundi kaasa kausitäie komme. Väsinutele tõstis sealt lauale kohe mitu tükki. Ja näe imet, lapsed ärkasid üles! Järgmises tunnis jagas “õps” müslit, siis pirne, porgandeid jne.

“Väga-väga paljud lapsed ei söö hommikul kodus, juba seepärast ei suuda nad virguda, pole toitaineid, jah, ka vajalikus koguses suhkrut,” räägib Maria. “Sõbrad ütlevad, et see pole normaalne, et sa oma raha eest lapsi söötma pead. Aga muudmoodi ma neid ärkvele ei saa. Võimlemine laudade vahel ei aita, ajutööd see erksamaks ei muuda, istuvad toolile ja magavad edasi. Vaja on heas mõttes dopingut.” Fakt on see, et peale kommikausi ilmumist on Maria klassis lapsed esimese tunni ajal ärkvel ning kuuldavasti on see võte sealt klassist ka kaugemale levinud.

Noorel õpetajal on lapsevanematele kõigest kaks tillukest palvet. Üks: palun pange lapsed õigel ajal magama ja kaks: palun andke neile ometi hommikul süüa!