Sel aastal otsustasime pisut rahulikuma trip'i kasuks ning veetsime nädalavahetuse Eesti erinevais paigus paaris spaas. Teel spaadesse külastasime kõike põnevat, mis ette jäi, oli selleks siis mõni kosk, mõis või suvine laat. Naljakal kombel kujunes seekordne trip ka õpppereisiks, et mida ikkagi sõidule täpselt kaasa võtma peaks. Esiteks avastasime esimesse toidupoodi sisenedes, et kahvleid-nuge meil kaasas ei ole, kuigi kodus on neid ju lademetes. Muidugi, saab ka igast kauplusest plastmassist söögiriistu soetada, aga keskkonnasõbralikum oleks ilmselt kodust paar kahvlit kaasa pista. Seda lihtsalt selleks, et kui tekib soov autos sõidu ajal midagi muud, kui võileiba või pähkleid nosida, oleks abinõu omast käest. Teiseks ei osanud ma spaasse plätusid kaasa pakkida, siiani on tubades alati susse pakutud, aga tuleb välja, et mitte igas kohas ei ole see iseenesestmõistetav. Võin öelda, et hommikumantel üll saunaminekuks tenniseid jalga toppida on päris tüütu ja naeruväärne.

Uskumatul kombel oli meie kolmandaks õppetunniks Eesti klassika, et „igal väljasõidul peavad olema kaasas kõik riided, bikiinidest kasukani“! Olime nädal aega pingsalt ilmateadet jälginud, kogu aeg lubas muutumatult vihma ja madalaid temperatuure ja nii jätsime suvekleidid koju, päikeselisemaid olusid ootama. Ja muidugi paistis terve nädalavahetuse palav päike, kõnni või paljajalu! Vähemalt nii palju ettenägelikkust meil oli, et nuga ning korgitser olid kaasas, meenutamas teistki Eesti suvede klassikat, et „pudeliavaja võiks igas korralikus ridikülis kindlasti olemas olla“. Ja korgitserid on reeglina ju lausa kaks ühes. Tõsi küll, korgipuu koorest korke enam naljalt ei leia, aga meeldiv oli teada, et hea veini valimisel korgipiirangud puudusid. Nuga tuli appi hilisõhtusele snäkilauale juustu ja rediste lõikamisel.

Muidugi teavad nimetatud tarkuseterakesi peast niigi kõik ja nimekirja võiks lõputult pikendada kasvõi medikamentidega, mida igaks-juhuks kotti pista, aga loo moraal ongi ehk see, et teinekord tasub endale ka kõige lihtsamaid tõdesid üle korrata. Õnneks ei olene trip'i edukus mitte kaasa tassitavast kraamist, vaid sellest, kellega koos, kuhu ja kuidas minna. Ja kuigi raha on meil pisut rohkem, kui keskkooli ajal, ei ole lahtist autot endiselt kellelgi meist ja ausalt öeldes ei oska sellest enam ka unistada. Küll aga on unistuse olulisim osa püsinud muutumatuna, hammas on peale kahte reisikest verel ning peas vasardamas mõte, et ka järgmisel suvel tuleb minna! Targalt ja teadlikult, nii et kõik vajalik on ilusasti kaasas või mine tea, äkki hoopis seljakotiga, kuhu üleliigset mudru toppida ei tasu! Ahjaa! Üks „otse elust“ nõuanne veel: Veendu enne tripi alustamist oma juhilubade kehtivuses, võib juhtuda, et nende „parim enne“ saab läbi just reisi ajal!