Nõutud lapsevanemad: poeg pole sammugi tuleviku suunas astunud...

 (183)

Nõutud lapsevanemad: poeg pole sammugi tuleviku suunas astunud...
Scanpix

Minu ainus poeg, kes on olnud kogu elu flegmaatilise ja kergelt endassetõmbunud iseloomuga, lõpetas paar kuud tagasi gümnaasiumi. Seni kulges tema elu loogilist rada pidi: esmalt põhiharidus, siis keskkool. Korra sain ta ka suveks tööle suruda, kuid üldiselt on ta koolivaheajad kodus istunud ning hobisid tal ka pole. Lapsepõlves poovisin teda erinevatesse trennidesse, ringidesse ja mujale sokutada, aga kui poisil üldse viitsimist pole, siis vägisi ei saa sundida.

Nüüd aga vaatab karm reaalsus näkku: hoolimata meie tungivast pealekäimisest ei suutnud poeg kuhugi kooli sisse astuda. Ühte kohta, kuhu tema tulemustega niikuinii ei saaks, ta paberid küll pani, aga varuvariandid puuduvad. Olgugi et ta ei viitsi eriti õppida, võinuks ikkagi proovida näiteks kuhugi kutsekooli või ka Maaülikooli. Teisalt näib, et tal pole mingeid huvisid peale lõputu arvutiga mängimise ning päeviti magamise.

Ma isegi ei unista, et pojast itimees saaks. Teoreetiliselt, kui viitsimist jaguks, potentsiaali isegi oleks, ent reaalses elus ei tuleks sellest midagi välja. Samas ei huvita muud asjad teda absouluutselt. Kas olen tõesti siis nii halb ema olnud, et pole suutnud poega korralikult kasvatada? Enda arvates olen proovinud luua tingimusi erinevate huvide tekkimisikes (meenutagem kas või eespool mainitud suunamisi trennidesse ja ringidesse lapsepõlves).

Seotud lood:

September koputab uksele, seega tuleb nentida, et koolivariant on läinud, nagu ka haigekassa kindlustus. Milliseid võimalusi veel oleks? Ajateenistusse ta minna ei viitsi ning üks teatud tervisehäda annaks ka vabastuse. Töö? Kahjuks tundub ebarealistlik. Hoolimata meie pingutustest pole poeg suutnud iseseisvamaks muutuda. Kujatan ette, et ilmselt peaks meie talle CV tegema ning tema asemel tööl käima.

Ühesõnaga oleme väga raskes olukorras. Teenime abikaasaga mõlemad hästi, seega majanduslikult probleemi pole. Kuid poja tuleviku pärast on küll suur mure. Ükskord peab ta ju iseseisvuma ja loodetavasti ka pere looma. Põhimõtteliselt võib ta ju koos vanematega elada näiteks kuni 50. eluaastani, nagu mul üks kauge tuttav. Aga nagu selle pere näitelt näha — vanemad väsivad ükskord ning säärases olukorras, kus pole tööd, raha ega sõpru ning vanemad vajavad hooldamist, on väga raske hakkama saada.

Loe veel

Kas keegi on sarnases olukorras olnud ja mis lahenduse te leidsite? Kas võib loota, et poeg muutub ise mõne aasta jooksul täiskasvanumaks? Kodust välja visata ma oma ainust last küll ei taha, kuid tema kohusetunnet oleks vaja kasvatada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare