Öine järjejutt "Kuidagi tuleb ju surra" 2. osa
Iga avaldatud osa autor saab auhinnaks ühe tuntud telesarja "Jalgpallurite naised" DVD!
Palju õnne esimesele võitjale! Võitjatega võtame ühendust.
Parima kolmanda osa jätkamiseks saavad samuti kõik võimaluse. Ja nii edasi kuni selleni, et “kuidagi tuleb ju surra”, ütles… See võiks juhtuda alles 11. osa lõpus, sest meil on jagada just 10 komplekti auhindu. Ah jaa, loomulikult võid osaleda iga uue peatüki kirjutamises, aga auhindu anname igaühele siiski vaid ühe korra.
Uus osa ilmub igal nädalal.
KUIDAGI TULEB JU SURRA 2. osa
Autor: Anu
Proua Vilhelmiine unustas oma märja suka ja tardus paigale. Mööda ta selga jooksid sipelgatena külmavärinad ja süda jättis löögi vahele. Peas tormasid mõtted kui hirmunud lambad:
"Kus see Theodor nüüd on, kui teda vajan?",
"Oli see ehk naabrinaine, kes tuli veel õhtusel ajal teed jooma ja lobisema ning kes ehmus oma kujutisest peeglis?", "või ... oli see tõesti midagi üleloomulikku?"
Vilhelmiine neelatas, kogus end ja astus üsna kindlalt edasi. Haaras salli ja suskas kiiruga jala otsa oma kingad. See toiming näis teda veidi rahustavat ja ta lootis kohe saada selgituse sellele kummalisele karjele, mis hetk tagasi kostis.
Ta astus veranda poole, et sealt aeda minna. Oma teel ei kohanud ta kedagi.
"Küllap naabri Emma ehmus ja ootab mind nüüd aias," rahustas ta end. Ent hetk enne verandatrepilt aeda astumist kostis selja tagant, nüüd juba pimedast majast, nõrk oie ja kummaline, millegi lohistamisele sarnanev heli...
Proua Vilhelmiine seisatas ning ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ta oli tulnud läbi maja mitte kedagi nägemata. Samuti ei hakanud verandalt silma aias oletatavalt ootavat naabrinnat. Kuigi hämardus, oli selgelt näha aed ja värav. Õudus nööris ta kõri... ja Theodor, kuhu tema siis täna õhtul jääb?
