Värskes õhus toidutegemine on üks pingeid maandav tegevus ja kui lisame sinna mõnusa suhtluse omakandi inimestega ning rahagi teenimise, siis pole ime, et sedalaadi üritused on nii populaarseks saanud.

Pakutavate toitude valikust on kõige pikemad järjekorrad just ülemaailmselt armastatud take-away’del. Burgerid, vrapid, hot dog’id, pitad ja muud – kõik, mida on mugav käigu pealt süüa ja välitingimustes valmistada.

Tänavatoitude ajaloost
Ajalugu tunneb hamburgerit eelkõige kui Ameerika kiirtoitu, kuid teada on ka fakt, et Läänemere ümbruse rahvastelt, kaasa arvatud eestlastelt pärineb hamburgeri vahel oleva kotleti idee. Nii kirjutab suurteadja internet.

Esimesed andmed hamburgerite kohta pärinevad juba 13. sajandist, kui mongolitatari sõjavägi asus Venemaad ja Ida-Euroopat vallutama. Nimelt oli neil sadulakotti pakitud lihalõigud, mida söödi kahe tulel küpsetatud kakukese vahel. Sõduri-take-away milline!

Hamburgerikotleti tõeline ajalugu sai aga alguse 14. sajandil. Läänemere-äärsete piirkondadega kaubavahetust arendanud saksa kaupmehed panid tähele, et nii eestlased, soomlased kui ka leedulased kasutavad söögiks üliväikesteks tükkideks tehtud liha, millest küpsetati lihakakuke.

Hot dog’id on väga pika ajalooga ja tänavatoiduna suur müügiartikkel siiani.
Umbes 1870. aastatel hakkas esimesena USA-s Coney Islandil hot dog’e müüma Saksa immigrant Charles Feltman.

Mehhiklaste, kuid ka armeenia ja kreeka rahva poolt juba aastast 1900 palavalt armastatud võileivalised vrapid on küll sarnased eurooplaste võileibadega, kui erinevad selle poolest, et saialine osa on rullis võileivakatte ümber. Populaarse tänavatoiduna startis vrapp aga 1990. aastatest alates ja seda väidetavalt esmalt hoopis Californias.

Itaallaste panini, mis tähendab itaalia keeles„väike leib“, on grillitud võileib, mis lõigatakse
horisontaalselt lahti ning täidetakse hõrkude koostisainetega, nagu salaami, sink, juust, mozzarella jms. Panini’t küpsetades sageli võileivagrillil ja serveeritakse soojalt.

Jaga
Kommentaarid