Pahane minia: ämm keelas pereliikmetele jõulukinkide tegemise ära, kuhu ma nüüd oma kingikoormaga lähen?!

Saate aru, mul on kõik jõulukingid ostetud, sest alustan sellega alati väga vara. Siis ei jää detsembrisse nii suuri kulusid. Nüüd aga helistas ämm ja ütles, et nemad on omavahel kokku leppinud, et peres jõulukingitusi sel aastal omavahel ei tehta.

Täiesti jabur! No kuidas ei tehta kingitusi?! Mis jõulud need siis on? Mis mõte kogu sel asjal siis üldse on? Minu jaoks nullis ta küll igasuguse jõulumeeleolu ja soovi neile pühadeks külla sõita. Okei, üks asi on ilmselt raha. Seal lähisuguvõsas on palju madalapalgalisi ja mõned töötud. Aga kõikidel on käed-jalad otsas. Mingi väikese isetehtud asjakese ikka suudaks aasta jooksul valmis teha ja ära pakkida?! Pole ju nii tähtis, kui suur summa paki peale on kulutatud, minu jaoks on tähtis hoopis see žest — ma hoolin sinust, ma mõtlen su peale, ma tahan sulle rõõmu valmistada ja ma teen sulle kingituse. Ei saa salata, väga tore on ka ise kingitusi saada ja vaadata, millega mind on meeles peetud ja rõõmustada tahetud.

Vähemalt sellise mõttega olen mina kõik kingitused ostnud ja hoole ja armastusega ära pakkinud. Olen mõelnud igaühele ja hankinud igale pereliikmele kingi, mis minu meelest võiks neile heameelt teha. Kellele küünla, kellele raamatu, kellele kommikarbi, kellele ehted… Pole midagi toredamat, kui jõuluõhtul kambakesi kuuse ümber koguneda ja salme lugedes pakke välja lunastada, paberikrõbinat kuulata ja jälgida inimeste säravaid silmi ja siirast rõõmu, kui paki seest midagi meeldivat välja tuleb.

Aga ilmselgelt ei peeta seda tolles suguvõsas oluliseks. Ütlesin ämmale ka, et mul on ju kingid olemas ja pakitudki, mis ma nüüd siis nendega pihta hakkan? Pakkusin, et toon oma asjad ikka kohale ja jagan ära, mis nad muidu seisavad mul kapis. Ämm keelas ära, ütles, et see paneb teised kehva olukorda, sest nemad pole kinke teinud ja vastu võtta on niiviisi piinlik. Pealegi, osad mehepoolsed sugulased peavad sellist kingijagamist arutuks poosetamiseks, et „küll eputab oma rahaga!“. Taevas küll — ma teen kingitusi sellepärast, et ma tahan, mitte sellepärast, et PEAB või mul oleks kõvasti raha üle, millega „eputada“. Aga inimestele, kes tõesti loevad sente ega hooli millestki muust, ei jõua selline asi vist kohale, et kinkimise rõõm on suurem rõõm kui saamise rõõm. Ja see, et jõulukingid on traditsioon ja kinke tehakse heast südamest, tuleb neile ka vist üllatusena.

Väga tobe olukord igatahes. Ei kujutagi ette, mis näoga ma nüüd ämma pool jõululauas istun. Söön ilmselt oma verivorsti ära ja siis vist „hakkab pea valutama“, et kiiresti koju ära saaks. Mingit rõõmu või toredat koosolemist pärast sellist maailmade põrkumist meil küll jõuluõhtul olema ei saa.

Ja peamine: kuhu ma nüüd lähen oma kingikoormaga?!