Pireti päevik: 16. päev
Alustuseks üks põhitõde, mis viimasel visiidil väga tugevalt mällu sööbis ja mis võiks vabas vormis kõlada nii: kui sööd, tee seda teadlikult. Ära unusta naudingut!
Tulin äsja kolmepäevaselt reisilt - laevaga suurlinna ja tagasi. Päevade märksõnaks sai käimine. Täpsemalt väga palju käimist. Laev oli suur ja uhke, tegemist jagus ka kahe suure sadama vahele. Linnas sai omapäi, kuid reipalt kõnnitud viis tundi. Veidi üle poole tunni kulus kergele lõunasöögile Tai restoranis.
Kahju, et mul sammulugejat polnud. Kontsaga saapad see-eest olid ning trenn sai sedavõrd tõhus, et jalad (tegelikult kogu keha) andsid heas mõttes tunda veel kolmandalgi päeval.
Reisi füüsiliste kogemuste põhjal kokku võttes saan rõõmuga tõdeda, et sellise ettevalmistusega võin Maijooksu kepikõnni distantsi (seitse kilomeetrit) ka kontsadel kaasa teha :) Kõndimise aga valin mais seetõttu, et jooksmine mulle kohe ei istu...
Kuid sellest reisist ikka veel: söögielamusigi sain kogeda ning ma tõesti nautisin, mõnulesin teadlikult. Vahetult enne reisi olin ka oma kaaslast hoiatanud, et kui ma söön, siis rääkida väga ei soovi. Kui teda just ei huvita, milliseid maitseelamusi härjaliha, pakutav punane vein, Türgi oad või marineeritud tuunikala minus tekitavad. Kaaslane oli arusaaja ja nii rääkisime koka pakutud naudingutest.
Nende kolme päeva jooksul suutsin ma vist esimest korda elus ka midagi sellist, mida seni pole enesele kunagi lubanud - ma ei söönud taldrikut tühjaks!
Jah, ma tundsin häbi, kui ettekandja tuli küsima, kas toit maitseb ja kas me vajame veel aega söömiseks. Ometigi raputasin pead. Taldrikud viidi ära ja osa minu jäetud toidust niisamuti...
Tean mitmeid lapsevanemaid, kes võivad hingepõhjani solvuda, kui sa nende pakutud ja keedetud toidust midagi maitsmata jätad. Või veelgi hullem - taldrikule järele jätad. Nii lihtsalt ei tehta, sest kasvatus oli selline.
"Kohe näha, et laps pole sõda ja vaesust näinud," ohkab vanaema ja mul on ebamugav... teadmata, kas põen söögi või hoopis sellepärast, et ma ei sõda ega nälga omal nahal kogenud ole.
Me elame koos põlvkondadega, kellele ei saa kuidagi öelda: ma ei jaksa enam...
Neil on vastus ju varnast võtta: mis tähendab ei jaksa - söö kui on, kes teab millal jälle antakse!
Fakt on seegi, et osa sellise suhtumisega põlvkonnast on täna alles emapuhkusel ja võitleb oma võsukesega pooliku pudrutaldriku pärast.
Ses mõttes on meie peres lapsed juba mõnda aega kergemalt pääsenud. Vanemate laste puhul olen loobunud isegi nende taldriku täitmisest - ise võtavad nii palju kui söövad. Ainsana jälgime seda, et lapsed võtaks taldrikusse kõike, mis lauale tõstetud. Motoks: proovida tuleb kõike!
Nii proovin nüüd minagi kõike. Kuid see "kõik" on ennekõike tervislik. Aluseks taldriku-reegel, millest dr. Ehala viimase visiidi ajal rääkis. Muide, toona rääkisime dr. Ehalaga ka taldrikust, pastast ja toiduhirmust.
Kirjutamiseni!
