Pireti päevik ehk sissejuhatus

Toitumisterapeut Kristel Ehala-Aleksejev on, nagu ta ise ka rõhutab, ennekõike arst. Kuid toitumisterapeudi koolituse on naine omandanud muuhulgas Belgias, Louvain´i Ülikoolis. See teadmine mõjub kuidagi kaalukalt. Mulle vähemalt. Seetõttu temaga projekti osas ühendust võtangi. Ta on nõus kohtuma.

Kristel pakub kohvi ja seletab naeratades, et see võib kange olla. Sest tema tegevat siin kliinikus seda kõige kangemat. Kohv on hea. tõesti. Piimaga ja puha. Tegelikult ei tihanud ma koort tellida - plaanis on ju tervislikum elu siit maalt edasi.

Kohvitades käib aga mul peast läbi - tegelikult ei joogi ma ju kohvi koorega. Vaid just nimelt piimaga.

Tutvustan dr. Ehalale oma seniseid harjumusi ja eluviisi ning kinnitan, et mu ei tulnud kohtumisele nii nagu ehk enamik eestlasi terapeudi juurde minnes mõtleb: kuidas sa mind siis nüüd aitad?

Täna olen ma täiesti kindel, et aidata tahan ma end ikka ise, kuid mul oleks hea meel, kui keegi nõuandjana mu kõrval suunamas on. Seda kõike ma arstile nüüd räägingi. Dr. Ehala kuulab mu mõtteid ning ütleb:
"Minu jaoks on patsient mitte ainult kui abiküsija ja abi-ootaja, ta on ka kui partner ning teatud mõttes ka kui õpetaja, kes lubab minul areneda. Iga inimese lugu on pisut isemoodi ja iga inimene vajab isemoodi lähenemist. Selleks, et tekiks koostöö ja arusaamine on vaja keskendumist.
Loomulikult on oluline ka aeg ja sellepärast ütlen ma omast kogemusest, et kuu aega võib olla selleks verstapostiks, kus Te alles hakkate mõistma, millisteks muutusteks Te tegelikult valmis olete ja kas need endale võetud "söögi-keha ohverdused" on üldse kogu seda tööd väärt. Võib-olla ma eksin, aga mulle jääb mulje, et hetkel olete keskendunud projektile, aga mitte sellele kui suur saab olema Teie töö iseendaga."

Vaikin. Küsides endalt mõttes kas olen ikka tõesti valmis. Samas taban end vastamast, et jah. Olen küll, sest kusagilt peab alustama. Ning paremat keskendumist ma oma tänases argipäevas ma leida ei oska. Suudaks ehk küll, kui oskusest jääbki hetkel puudu.

Ma ei kujutle, et kevadeks on mul 20aastase keha ning et bikiinid või miniseelik sobiks mulle ehk nüüd jälle nii nagu kunagi. Kuid ma olen alustanud teekonda, et minu edasine elu oleks tervem ja minu sisemine ilu peagi välimuses kajastuks.

Kohtumise lõpuks annab dr. Ehala mulle esimese ülesande: mul tuleb nädal aega toidupäevikut pidada. Üles kirjutada kõik, mida söön või joon.
Huh! mõtlen sisimas, sest üks asi on süüa-juua, teine aga oma menüüd tagant järele paberilt lugeda.

Näljatunne on mitmeks tunniks kadunud.
Õhtul pool üheksa istun aga sõbratari koduses köögis, ning me avame uue elu terviseks veinipudeli. Vein aga teeb peagi näljaseks ja nii söön ma järgneva viie tunni jooksul ära portsjoni krõmpsuvat salatit koos kirsstomatite ja mozarella juustuga, mõned marineeritud minikurgid, veerand avokaadot, kaks taldrikutäit kanaklimbisuppi ning paar väikest tükki isetehtud kohupiimakooki.

Kokkuvõttes ongi see ainus söögikord sel päeval. Toidupäevikusse sellest veel märget ei jää. Sest uue elu alguseni on jäänud veel 56 tundi.