Raimond Lauder oli kuuskümmend aastat vana. Tema noorusaeg jäi kuhugi mälestuste ääremaile. Sinna, kuhu vaid harva teravneva mälu valgusvihk ulatus. Teatava kurvastusega jälgis ta ealisi muutusi oma organismis. Võimsa torso sirge rüht ja jõuline lihasvöö olid kadunud. Asemele oli tulnud vanainimeselik vimmas olek ja lõtv nahk. Siiski ei tahtnud ta veel alla anda. Mõnikord ajas ta peegli ees rinna kummi, tõmbas lihased pingule ja see hetk lõi illusiooni, et kõik pole veel kadunud.

Raimondil oli põhjust oma eluga rahul olla. Mitmeid ettevõtteid juhtides oli ta omandanud kindluse ja väärikuse. Ta oli sügavalt veendunud, et on oma elus juba kõike kogenud, ja uskus, et elul pole talle enam üllatusi varuks.

Raimondile kuurordi elu meeldis. Meeldis kallis restoran, kuhu juhukülalisi ei eksinud ja kus võis rahus heast söögist-veinist mõnu tunda. Meeldis viisakas ja lahke teenindamine. Ta nautis eelist olla hinnatud külastaja.

Eriti meeldisid Raimondile kuurortlinna suvehommikud. Päike tõusis küll metsa tagant nii, et seda otseselt ei näinud, aga seda meeldivam oli jälgida, kuidas ta kuldas järk-järgult liivase rannariba, siis tumerohelise kõrkjavöö ja seejärel lõi kogu meri sillerdama kirjeldamatutes violetsetes ja purpursetes värvides. See oli igahommikune uuestisünd, mida Raimondil oli kombeks randa vaatama minna. Ta oli harjunud vara ärkama.

Nii ka sel pühapäeva hommikul. Raimond jalutas vaikselt ranna poole. Hiljuti niidetud muru lõhnas hommikuses kastes värskelt. Merelähedane õhk oli karge ja kosutav. Ümberringi valitses vaikus. Vaid üksikud kajakad häälitsesid rannal. Kell näitas viiendat hommikutundi. Aga päike juba tõusis. Teda polnud küll veel näha, aga aina kasvav valgus ja heledamaks muutuv taevas andsid tunnistust uuest päevast. Algava päeva elevus vaimustas varast teekäijat ja Raimond lisas sammu, et koos esimeste päiksekiirtega rannas olla. Mees laskus kitsale rajale kõrkjapuhmaste vahel. Käänuline tee läbi kõrge kõrkjaseina viis välja liivasele rannale. Ta läbis kergejalgselt uduloori mähkunud kõrkjavalli, kui äkki köitis tema tähelepanu mingi ebamäärane häälitsus. See polnud kajakate kilehäälne hüüd, vaid madalama tämbriga urin, mis meenutas rohkem karu kui lindu. Mõte karule vedas Raimondi suu muigele ja ta vaatas tähelepanelikumalt tumedat kõrkjavalli seal, kuhu hommikused päikesekiired veel ei ulatunud.

Kõrkjapuhmast vaatas vastu noore mehe nägu. Üle poisi vasaku põse jooksis kaks verist vorpi. Tumedad, pisut lokkis juuksed langesid salguti kahvatule näole. Kaks hõõguvat silma jälgisid Raimondit ärevalt. Neis väljendus kogu hirm, äng ja maailmavalu, mille inimene suudab oma silmisse panna. Mehel oli seljas lühikeste käistega särk, mis kunagi võis olla valge. Praegu oli see üleni määrdunud, täis pori- ja vereplekke. Välimuse järgi oli poiss veel väga noor. Kaheksateist, mitte rohkem. Kaenlas hoidis noormees mingit pruunikat tompu, mille kõrkjad Raimondi eest varjasid.

Paar sammu lähemale ja Raimond kangestus. Noormehe käsi hoidis kramplikult verinoort blondi tüdrukut. Tüdruk lebas selili. Tal oli seljas helepruun tumedate lilledega lühike kleit. Tema pea oli vajunud ebaloomulikult taha ja ta silmad olid suletud. Tüdruk oli väga ilus, isegi magades. Ta suurepäraste proportsioonidega keha vaimustas asjatundlikku silma. Aga see polnud koht, kus nähtust rõõmu tunda. Tüdruku puusadeni kerkinud kleit paljastas kõik, mida paljastada oli. Pesu tal polnud ja tõusva päikese esimesed kiired valgustasid kahvatublonde häbemekarvu, mis kõhu suunas kentsakalt turritasid. Tüdruku jalad olid kergelt laiali ja tumedam joon karvade vahel tähistas kohta, mis igalt mehelt mõistuse võtab. Aga Raimond Lauder polnud enam selles eas, et mõistus kergelt kaoks. Endamisi oli ta elutargalt filosofeerinud, et siis kui naise rindu hakatakse vaid piimanäärmeina nägema, on noorus möödas. Kõigil Raimondi tuttavatel naistel olid näärmed, aga kunagi olid neil rinnad olnud. Sel tüdrukul siin olid rinnad, mis isegi lamades polnud oma vormi kaotanud ja püsisid kenasti kikkis.
“Aita,” kostis madalahäälne urin ja nüüd jõudis Raimondi teadvusse olukorra tõsidus.
“Mis viga?” küsis ta lähemale astudes.
“Aita,” kõlas uuesti ja noormehe pea vajus nõksatades rinnale.
Raimond laskus ühele põlvele, võttis noormehe käsivarre ja proovis teda tõsta. Noormehe keha küll üritas, kuid pärast lootusetut katset vajus uuesti.
“Tõuse püsti!” käratas Raimond ja raputas poissi jõuliselt. Poiss tõusis vaevaliselt istuma, aga vajus peagi jõuetult küljeli. “Oled sa end ikka sea moodi täis tõmmanud,” kurjustas Raimond ja üritas nüüd tüdrukut jalule ajada.

Tüdruk hingas katkendlikult, tema silmad jäid suletuks. Raputamisele ta ei reageerinud. Kõik ta lihased olid lõdvad, näos haiglane kahvatus. Raimond tõi peoga jahedat merevett ja piserdas sellega tüdruku nägu. Tüdruk avas hetkeks silmad ja Raimond nägi tühja idioodipilku. Mitte midagi nägevate silmade pupillid olid ebaloomulikult laienenud. Tüdruk sulges uuesti silmad ja vajus jälle unne. Ainult jäsemete konvulsiivsed tõmblused andsid tunnistust tõsisest kriisist tema organismis.
“Kurat ja põrgu!” vandus Raimond endamisi. “Alkoholist on siin asi kaugel. Nad on endale uskumatut solki sisse ajanud.”
Raimond teadis, et rannaäärses ööklubis liikus igasugust rahvast. Teadis meelemürkidest, mida seal aeg-ajalt avastati. Oli kuulnud ka ohtlikust korgijoogist, millega tüdrukuid uimastati ja mis mitmed neist teise ilma oli saatnud. Rannaäärne kõrkjarada oli lühim tee ööklubist linna ja ilmselt seda teed olid noored eelneval ööl käinud.

Poiss näis rahulikult magavat ja tema seisukord ei tundunud tõsine. Tüdrukuga seevastu olid asjad halvad. Silmanähtavalt oli tegu üledoosi tagajärjega. Võimatu oli ära arvata, millise mürgiga oli siin liialdatud. Raimond teadis, et opiaatide üledoos tähendas tavaliselt surma. Pole vahet, olid need opiaadid või midagi muud. Kõik sõltub nüüd arstiabi kiirusest. Tüdruk lamas liikumatult, siis raputasid ta keha värinad. Kord ta häälitses arusaamatult ja vaevaliselt. Siis üritas end küljele keerata, kuid ei jaksanud. Ta pea vajus küljelt küljele, nagu poleks sel ülejäänud kehaga sidet. Raimond astus tüdruku juurde ja pööras ta küljele, et hingamisteed vabad hoida. Tüdruk rahunes ja tema hingamine muutus ühtlaseks. Raimond vaatas kella. Kuues hommikutund oli alanud. Väheusutav, et veel keegi võiks sel varajasel tunnil kõrkjateele eksida.

Raimond oli seda rada mööda kõndinud pea igal hommikul ja polnud senini veel kedagi kohanud. Ilmselgelt vajas tüdruk abi ja kiiresti. Raimond polnud telefoni randa kaasa võtnud. Läheduses polnud ühtki hingelist. Raimondil puudusid vähimadki teadmised, mida niisugusel puhul ette võtta. Ühes oli ta kindel: jätta nad sinna ja minna abi otsima oleks vaid ajaraiskamine. Mõttetult kulutatud pooltund võib osutuda tüdrukule saatust määravaks ajakaoks. Pilk tüdruku paljale tagumikule ja magavale poisile veenis Raimondit tema otsuse õigsuses. Siia ei tohtinud neid jätta.

Veel mõni aeg tagasi poleks Raimondil olnud raske tüdruk linnani kanda, aga nüüd oli ta kuuskümmend aastat vana ja füüsilise jõu asemel oli vaid mälestus kadunud rikkusest. Võimalusi oli vaid üks: poiss tuli jalule ajada. Raimond kummardus magava noormehe kohale ja pigistas teda meeste kõige valusamast kohast. Röögatusega oli noormees jalul ja vahtis juhmi näoga ümberringi. Raimond virutas talle lahtise käega vastu nägu. Siis veel korra. Poisi silmisse ilmus raev ja ta tõstis rusika.
“Tubli,” ütles Raimond. “Nüüd tee parem midagi kasulikku. Tõstame tüdruku üles ja püüame talle abi otsida.”
Pikkamööda ilmus noormehe silmisse mõistusesäde. Sõnatult võttis ta oma kaaslase õlast. Kahekesi tõstsid nad tüdruku istuma ja seejärel püsti. Nad asetasid tüdruku käed ümber oma õlgade ja püüdsid sundida teda kõndima. Tüdruk tegi paar ebalevat sammu ja loobus. Tema jalad lohisesid elutult mööda künklikku kõrkjarada.
“Nii see ei lähe,” ütles Raimond, “me peame teda kandma.”
Nad ristasid käed ja panid tüdruku neile istuma, teise käega hoidsid tüdruku õlgadest. Asi läks kohe ladusamalt aga mõnekümne sammu pärast noormees vaarus, siis vajus põlvili ja seejärel langes oimetult maha. Raimond suutis vaevu tüdruku kukkumist vältida. Nõutult vaatas ta lamavat poissi, kellest enam vähimatki abi polnud.
“No ja jumal sinuga. Kahte ma kanda ei jõua,” mõtles Raimond lootusetult ja üritas tüdrukut üksi edasi kanda.
Tüdruk polnud suur ega raske, kuid Raimond oli vana ja paarisaja meetri pärast hakkas jõud teda maha jätma. Linnani oli minna veel tubli kilomeeter. Raimond seisis ja puhkas mõne minuti. Tüdruk ta käte vahel oli lõtv ja peaaegu elutu. Vaid katkendlik hingamine viitas mõningasele elutalitusele. Raimond tõstis tüdruku sülle ja jätkas teed.

“Mida need noored on sel ööl küll läbi elanud,” mõtles Raimond raskelt astudes. Tema käsi hoidis tüdruku paljaid tuharaid ja mõte liikus puuduvale pesule. Oli ta selle vabatahtlikult loovutanud või võeti vägisi? Rannas juhtus soojadel suveöödel kummalisi asju. Tüdruk pomises seosetuid sõnu, aga neist ei saanud midagi mõistlikku järeldada. Ja poisi porine ning verine välimus. Oli teda pekstud? Kaitses ta oma tüdrukut? Õde või lihtsalt tuttavat?
Raimondi jõuvarud olid jälle lõpukorral. Tuikudes ja vaarudes püüdis ta tüdrukut püsti hoida, aga see muutus üha raskemaks. Minutine puhkepaus taastas pisut jõudu ja vaevaline edasiliikumine võis jätkuda. Mõnekümne sammu pärast tuli järgmine peatus. Raimondi süda kloppis meeletult. Üle jõu käiv pingutus röövis jaksu ja halvas tahet. Puhkepeatused venisid üha pikemaks ja läbitud teekond jäi aina lühemaks. Aga mindud oli alles pool teed.
“Nii me kohale ei jõua,” mõtles Raimond ärevalt. Ta üritas end kokku võtta ja mitte kaotada lootust. Ta teadis, et kui kaob usk endasse ja lootus toime tulla, kaob kõik.
Miski tüdruku olekus oli muutunud. Ta keha tõmbles jälle kummaliselt ja näole ilmus valugrimass. Hingamine oli katkendlik ja seosetu sonimine vaheldus oietega. Talle oli kiiresti abi vaja. Aga mehele sai üha kindlamini selgeks, et linnani nad ei jõua. Väsimus võttis võimust. Ta ei tundnud enam õieti oma jalgu ja iga liigutus valmistas piina. Süda rinnus peksles kui haavatud lind. Sedasi sureme mõlemad, mõtles Raimond. Linn polnud enam kaugel ning Raimondil tekkis mõte jätta tüdruk ja minna üksi abi otsima. Samas ta tundis, et isegi selleks tal enam jõudu ei jätku. Mida küll teha? Raimond seisis ja hoidis viimse jõuga tüdrukut kukkumast.
Äkki läbis tüdruku keha tugev värin. Ta lõug kerkis kõrgele ja käed pigistasid jõuliselt mehe õlga. Krambid? Raimond arvas teadvat, et see tähendab lõppu. Mees haaras tüdruku tugevamini sülle ja astus edasi. Ta parem käsi oli tüdruku kandmisest lõplikult väsinud ja ei tulnud enam keha hoidmisega toime. Tüdruk hakkas pikkamööda maha libisema. Raimond pingutas uuesti, aga kätt ümber tüdruku tuharate panna ta enam ei suutnud. Mees haaras tüdruku ühest jalast ja tõmbas ta endale selga. Küürus ja kõikudes astus ta edasi. Ta ei tajunud, et hoidis tüdrukut jalgevahelt. Tüdruku jäigad häbemekarvad hõõrusid vastu mehe paljast käsivart, aga Raimond ei tundnud seda. Kogu ta jõud ja tähelepanu oli keskendunud edasiliikumisele.

Siiski tajus Raimond, et tüdruku olekus on midagi muutunud. Krampe enam polnud. Hingamine oli rahunenud ja tõmblused lõppenud. Raimond tundis, et tüdruk püüdis iseseisvalt tal kaelast kinni hoida. Mees peatus ja märkas alles nüüd, et hoidis kätt tüdruku jalgade vahel. Ta tundis, et käsivars oli kergelt niiske. Nüüd jõudis Raimondi teadvusse situatsiooni kogu koomika. Poolsurnud tüdruku keha reageeris adekvaatselt seksuaalsele ärritusele. Huvitav, mõtles Raimond endamisi. Kuidas on see küll nii, et soo jätkamisega seotud refleksid toimivad ka siis, kui aktiivne ajutegevus on peatunud. Ilmselt toimub see väljaspool meie teadvust.

Mõttetegevus polnud Raimondile kasuks tulnud. Kadunud oli tema viimnegi jõud. Ta lasi tüdruku rohule libiseda ja rohkem kukkus kui istus tema kõrvale. Tüdruk lamas vaikselt, silmad suletud. Oli see nii või Raimondile ainult tundus, et tema ilmes oli rohkem elu ja näos pisut värvi. Raimond oli liialt väsinud, et selle üle pikemalt juurelda.
Puhkepaus oli kestnud juba kümmekond minutit. Raimondi aju töötas pingsalt, püüdes lahendust leida. Ta lasi pilgu üle tüdruku libiseda. Tüdruk oli veel väga noor. Seitseteist, kui sedagi. Samas oli tema naisekeha jõuliselt väljaarenenud kumerustega. Küps ja ahvatlev. Tema vasak väljasirutatud jalg oli ilusat pruuni tooni. Päevitus lõppes järsult seal, kus oleksid pidanud algama püksikud. Aga neid polnud. Tüdruku parem jalg oli põlvest kõverdatud ja jõuetult kõrvale vajunud. Tõusva päikese kiired valgustasid tüdruku pooleldi avali jalgevahet. Tuhkblondidel karvadel pärlendasid peened niiskusepiisad.
Alles nüüd jõudis Raimondi meeltesse olukorra erootilisus. Ta polnud tüdrukut varem sellise pilguga vaadanud. Nüüd ta vaatas ja see, mida ta nägi, meeldis talle väga. Juba ammu polnud ta näinud nii lähedalt nii noort ja nii avali kutsuvat naisekeha. Väsimus kadus kuhugi, pinges lihased lõtvusid. Raimond tundis, et ta tuhmunud meeled on jälle erksad. Aeglaselt libistas ta käe üle tüdruku reie. See oli pehme ja siidine. Samas tundis ta alakehas tuttavat pakitsust. Mees kuulis kõrvus pulseeruva vere kohinat ja märkas, et ta käsi oli kergelt värisema hakanud. Ta ei suutnud pilku lahti rebida nii meeliköitvalt vaatepildilt. Pakitsus alakehas kasvas. Raimond tundis, kuidas hingamine sagenes ja kogu sisemus kuidagi õõnsaks muutus. Käed olid otsekui vatist ja allusid tahtele halvasti.
Raimond vaatas ringi. Rada oli tühi. Näha polnud hingelistki ja vaevalt nii varasel tunnil siia keegi eksib. Raimondi pea oli mõtetest tühi. Tüdruku noor ja ahvatlev keha tõmbas teda vastupandamatu jõuga. Ta tundis, kuidas kosena kasvav tung teda endasse haarab ja mõistusele üha vähem ruumi jätab. See tunne oli Raimondile ammusest tuttav: tema keha valmistus täitma ülesannet, mille loodus oli talle pannud. Liigi enesesäilitusinstinkt oli programmeerinud temasse kindla tegevuskava ja sellele ei suutnud ta vastu panna. Rohkem instinktiivselt kui teadlikult avas mees püksiluku ja pööras oma alakeha tüdruku poole.
Tüdruk lamas hääletult, teadmata, mis temaga kohe toimuma hakkab. Raimond vaatas tüdruku alasti keha. Mees avastas tema asendi häbituses ka samavõrra süütust, mis väljendus tüdruku abituses ja võimetuses oma kehaga toimuva suhtes kaasa rääkida. Ussina tungis mehe hinge kahtlus: on see ikka õige? Tüdruk on poolteadvusetu ja võimetu toimuvat mõistma. Kusagil Raimondi ajusopis hakkas tiksuma reetlik mõte: kasvatus, haridus, moraal, mis ei luba teise inimese abitut seisundit ära kasutada. Nagu paisu tagant pääsesid valla ohukellukesed: võimalikud nakkushaigused, vägistamissüüdistus, ühiskondlik positsioon ja kuritegu? Aga siiski oli ta vaid maine mees oma elutervete instinktidega.

Raimond oli segaduses. Ühelt poolt ütles instinkt, et tee, mida sa tegema pead. Naise avali alakeha tõotas taevalikku õndsust ühtest, mida miski ei takistanud. Teiselt poolt hoiatas mõistus, et see on vale ja ohtlik. Et nii ei tohi ja nii pole aus. Raimond ei suutnud otsustada. Kaks võrdset ja vastandlikku jõudu võitlesid tema sisemuses. Võimalik, et tüdruk tiksus oma viimaseid tunde selles maailmas. Tõenäosus, et ta homset päeva ei näe, oli küllaltki suur. Aga täna oli ta elus. Isegi väga elus. Tema tajud olid kustunud ja side selle maailmaga katkenud, kuid muus osas toimis tüdruku organism täiesti tavapäraselt. Selle üle võis Raimond oma niiske käsivarre järgi otsustada.

Raimond pööras end selili. Vastakad tunded lõhestasid ta meeli. Mees teadis, et kui ta praegu selle tegemata jätab, kahetseb ta seda veel kaua. Saatus ise oli talle võimaluse ette lükanud. Pagan teab, mis selle tüdrukuga oli öösel juhtunud ja millist kokteili võib tema tupp sisaldada. Üks rohkem või vähem, mis seal vahet.

Raimond tõusis põlvili ja tõmbas raevukalt tüdruku jalad laiali. Tüdruk kiunatas kergelt ja avas silmad. Pupillid olid ikka laiad ja endiselt ei näinud ta midagi. Samas hakkas tema keha jälle närviliselt tõmblema ja huulilt pääses valla oie. See otsustas asja. Raimond võis küll magava tüdruku ära kasutada, kuid see siin oli liialt haige. Raimond tõusis ja sulges otsustavalt püksiluku. Tema mõistuslik pool oli võitnud loomaliku. Oli see nüüd hea või halb, seda ta ei teadnud.

Väsimust enam polnud. Kadunud oli nõrkus ja lihaspinge. Raimond tõstis tüdruku kergelt sülle ja hakkas astuma. Tugev seksuaalne erutus oli pumbanud mehe vereringesse märkimisväärse koguse testosterooni ja adrenaliini, looduslikke narkootikume, mis muutsid ta jälle tugevaks ja võimekaks. Edasine teekond kulges peaaegu puhkuseta. Raimondi hinge näris kahetsus, et ta oli jätnud tegemata midagi erakordselt meeldivat, mis oli ometi nii lähedal olnud. Tüdruku soe keha tuksus ta kätel. Tema pea toetus usaldavalt mehe õlale. Raimondile tundus, et kõik see on kuidagi tuttav, et see oli juba enne olnud. Teises olukorras ja teiste inimestega, aga põhimõte oli sama. Kas jälle oli loodus teda ninapidi vedanud: sundinud tüdruku elu päästmiseks tegema üleinimlikke pingutusi ise midagi vastu saamata. Õigemini oli tüdruk ise sellega hakkama saanud aga eks olnud tema ka elava looduse parim esindaja. Kuidas sai see nii olla, et meelemärkuseta tüdruk teadis, mil viisil väsinud mehe jõudu turgutada? Tüdrukul oli oma elu päästmiseks vaja vaid pisut jalgu laiutada. Pisiasi, kuid piisav, et väsinud mehe jõuvarud taastada, et ta saaks oma elupäästja missiooni jätkata. Eks sama olid teinud ka teised naised. Alati oli neil midagi vaja, mille Raimond pidi neile kätte tooma. Mees oli segaduses ja tundis end kuidagi halvasti ärakasutatuna. Kas see oligi tema elu ülesanne siin maal? Kui nii, siis oli see ikka pagana keskpärane lugu.
Raimondi sünge mõtiskelu katkestas kriiskav hääl: “Mis sa oled temaga teinud?!”
Märkamatult olid nad jõudnud linna servale. Nende poole jooksid kaks naist, ühel neist käed ähvardavalt püsti. Nähtav sarnasus magava tüdrukuga osutas eksimatult sugulusele. Ilmselt oli ema tulnud oma kadunud tütart otsima.
“Mina pole temaga midagi teinud,” kähises Raimond. “Helista kähku kiirabisse, tüdruk on suremas!”
Naise käed vajusid jõuetult alla. Ta vaatas kahtlevalt Raimondit ja siis tüdrukut. Raimond lasi tüdruku õrnalt maha libiseda ja astus sammu tagasi. Tüdruku keha langes lõdvalt teepervele. Nagu pilkeks vajusid ta jalad jälle pisut laiali. Ema vedas tütre seelikut allapoole, enne kui värisevikäsi telefoni sõrmitsema hakkas.
Alles nüüd tundis Raimond meeletut väsimust. Tema käed rippusid jõuetult, jalad värisesid ja lihased tõmblesid. Mõistmatu pilguga vaatas ta tagasi kõrkjarajale. Kogu teekond oli võtnud pisut enam kui pool tundi, kuid Raimondile oli see elu pikim kilomeeter. Ta pöördus ümber ja hakkas vaevaliselt hotelli poole lonkima. Teda ei huvitanud enam, mis edasi saab. Talle polnud tähtis, kas tüdruk jääb ellu või mitte. Nüüd oli ta hoolealune heades kätes ja temal polnud sellega enam mingit pistmist. Ta oli teinud, mida tegema pidi, ja teinud seda hästi. Aga kas ikka oli?
Raimond astus aeglaselt edasi. Ta ei tajunud ümbrust ega märganud varajasi teekäijaid. Tema mõtted hüplesid kaootiliselt erinevates suundades, kuid nende keskmes oli ikka päevitunud reitega poolalasti tüdruku kuju. See pilt oli otsekui silmade võrkkesta sööbinud ja ärritas meest pidevalt. Sügavalt sisemusest tõid häiritud närvirakud teadmise, et ta oli täna midagi tähtsat tegemata jätnud. See ei andnud mehele rahu. Tsiviliseeritud inimesena oli Raimond õieti käitunud, aga loomalik pool temas ütles, et kui meie ürgsed esiisad oleks hakanud samuti filosofeerima seal, kus loodus nõudis tegusid, poleks praegust inimkonda olemas. Mida enam me tsiviliseerume, seda vähemaks meid jääb. Õhtumaise tsivilisatsiooni valgustatud pealispinna all on peidus ka tema häving. Raimond seisatas hetkeks. Hotell polnud enam kaugel. Ta väristas pead otsekui püüdes sealt ebameeldivaid mõtteid välja raputada aga need ei kadunud kuhugi.

Raimond Lauder seisis hotelli vannitoa suure peegelseina ees ja onaneeris. Jõuliselt ja raevukalt. Nii, nagu ta oli seda kunagi noorena teinud. Kui ta oleks vaadanud oma peegelpilti, oleks talle avanenud olukorra grotesksus. Lõtvunud lihastega vananev mees tegelemas noorte spordiga. Aga Raimond ei näinud. Tema poolsuletud silmade ees terendas vaid üks pilt: blondi tüdruku päevitunud reied, päikesekiirtes pärlendavad niiskusepiisad tuhkblondidel karvadel ja pooleldi avanenud jalgevahe. Peibutav, kutsuv ja ahvatlev. Sügavalt sisemusest tõusis mehe kurku kähe möire. Loom temas oli lõpuks valla pääsenud.