Lugeja on vihane: pagulased ei ole selles süüdi, et sina vaene või töötu oled!
Sattusin hiljuti seltskonda, kus paar inimest olid töötud, paar miinimumpalgalist ja paar pensionäri. Ükskõik, mis teema üles võeti, jõuti ikka ja jälle selleni välja, et küll on see meie Eesti riik oma kodanike vastu halb ning sarjati pagulasi, homosid ja neegreid. Riik on süüdi, et töötutel pole tööd, miinimumpalgalised teenivad miinimumpalka ja pensionärid saavad vähe "palka“.
Ma ei taha midagi öelda tolle seltskonna pensionäride kohta, sest tõepoolest ei ole nemad ise oma kehvas olukorras süüdi. Pensionid on väikesed ja seda nad muuta ei saa. Aga miinimumpalgalised ja töötud — kuidas saab ometi enda kehvas olukorras kõiki teisi süüdistada ja olla pahased nende peale, kellel läheb elus paremini?
Olin täielikus hämmingus, kui ikka ja jälle jõuti välja selleni, et nemad on enda heaks kõik teinud, aga riik ja tegelikult üleüldse kogu maailm ei lase neil oma elujärge parandada ja paremat sissetulekut saada. Milles siis probleemid olid? Kodulinnas pole tööd. Kui tööd ongi, pole vastavat haridust. Kui on töö ja on haridus, on palk liiga väike, tööandja nõme või kolleegid lollid. Endal leiba laual ei ole ja maksmata arvete hulk kasvab juba üle pea, aga tööle, mida töötukassa pakub või kodulinnas, -külas või –vallas pakkuda on, ei lähe ja kõik. Varsti tulevad pagulased ka ja võtavad need vähesedki töökohad endale, oi, mis küll siis meist saab… Ühesõnaga — kõik teised on süüdi, aga ise kindlasti mitte. Ja riik ei aita, vot kus lugu, on ikka õudne riik.
Juhtisin seltskonna tähelepanu sellele, et mitte keegi ei seisa neil teepeal ees ega takista neid teise linna kolimast, kus on rohkem võimalusi, aga selle peale sain ma ainult vihased pilgud ja sõimuvalangu kaela, sest ma ei saavat mitte millestki aru. „Ega see kolimine ka nii lihtne pole, et võtan kätte ja lähen ära,“ nähvas üks töötu. Miks see lihtne pole, ei saanudki ma teada. „Kes mind seal teises linnaski tahab,“ ohkas üks miinimumpalgaline. Einoh, kui sa juba sellise suhtumisega oled, siis tõsi on, ega tahagi. Siis võtsid sõna teised: „Mis sul viga, sul hea töö ja hea palk, sa ei tea meie raskest elust midagi, sul pole õigust meid õpetama tulla!“ Unustades, et mina olen sealtsamast kolkast pärit, aga võtsin õppelaenu, et koolis käia, alustasin öövalvurina ja kioskimüüjana, et end ära elatada ja elasin sõbranna diivanil, et esimesed kaks kuud kuni üüriraha kokku saamiseni oma praegusel heal tööl käia. Põhiline, mida mulle süüks pannakse — ma ei vihka pagulasi ja julgen nende kaitseks välja astuda. Ülim patt, sest suure seltskonna arvates on kõigis eestlaste hädades praegu just need vaesed pagulased süüdi.
Mul pole õigust õpetada, öeldakse mulle. Aga siis pole teil õigust mulle ja kõigile teistele pidevalt halada, kui raske on elu, kui pole raha ja kuidas riik, pagulased ja neegrid teil jalus seisavad, „teie raha“ riigilt ära võtavad ja kuidas riik neist rohkem „hoolib“ kui teist. Aga ma ei saa üldse aru, miks peaks lennukilt raha külvama inimestele, kes ise enda heaks mitte midagi teha ei tahaja kes ei ole isegi viitsinud endale selgeks teha, miks need õnnetud pagulased siia tulevad ja miks neid peab tegelikult toetama. Keegi ei ole teilt midagi ära võtnud ja see, kas need pagulased siia tulevad või ei, ei muuda teie elus mitte midagi, kuidas inimesed sellest ometi aru ei saa? Kuidas saab olla vihane selle peale, et kellegi läheb elus halvemini ja teda on tõesti vaja aidata. Veel arusaamatum on viha nende vastu, kes on endale suutnud parema elujärje välja võidelda, paar raamatut või ajalehte läbi lugenud ning lauslolluse vastu sõna võtta julgevad.
Mis siis, et pole õigust õpetada või moraali lugeda, aga nüüd õpetan ikkagi. Esiteks loe ajalehti, mitte Kroonikat, vaata Reporteri asemel AK`d ja „Sajandi armastuse“ asemel Välisilma. Saad vähe selgema pildi ette, kes need „koledad” pagulased on, miks nad siia tulevad ja miks nad meie abi vajavad. Oled töötu? Mine tööle. Meil ei ole tööpuudus, vaid tööjõupuudus. Vähesed saavad kohe 1000 eurot kätte, miks peaksid sinagi. Alusta algusest ja tööta end üles, keegi ei keela. Pole palgaga rahul? Vaheta töökohta. Pole haridust? Õpi. Ka tasuta saab õppida. Elad vales kohas? Koli mujale. Jah, see ongi nii lihtne. Ei pea keegi sind nagu s.tta pilpa peal kandma, lusikaga sööki suhu toppima ja kandikul kõrgepalgalist töökohta ulatama. Ise tuleb vaeva näha selleks, et mitte nälga surra!
Mitte keegi ei takista ega keela teil oma elu paremini elada. Virina ja vihkamisega teete enda olukorra hoopis hullemaks.
