Kurb abikaasa: mul on tunne, et mu meest peetakse orjana
Ma käin hästi palju üksinda reisimas, eriti suviti. Kui minult küsitakse, miks üksinda, vastan ma, et mulle meeldib, et siis saan ma oma mõtetega üksinda olla ja saan energiat, et sügisel täie rauaga tööd teha. Minu töö on selline, et suur osa suvest saan ma tööd teha ka kontorist eemal olles, oluline on tähtaegadest kinni pidamine ja nii on mul kõikjal ka läpakas kaasas, et saaksin vajadusel kiiresti reageerida. Mu tuttavad kadestavad mind, aga nad ei tea, et tegelikult on see pilt õnnelikkusest vaid pilt, mille ma loonud olen, vale, mida ma kõigile räägin. Mulle meeldib ka üksinda puhata, kuid see ei ole sajaprotsendiline tõde. Tõde on see, et ma tahaksin koos abikaasaga reisida, kuid tema ei saa. Ta on kogu aeg tööl.
Ma tean, et paljud ütleksid siin mulle, et ju mees ei taha minuga enam koos olla või et ma peaksin vaatama ega tal pole hoopis armukest tekkinud, kuid ma tean, et asi ei ole sugugi selles. Me oleme õnnelikus abielus, meie voodielu on (hoolimata väga pikale kooselule) suurepärane, meie laps on välismaal vahetusõpilane, meil ei ole suuri muresid ega kohustusi ja võiksime vabalt rohkem teineteise seltsis aega veeta, kui mu mees ei oleks nii kohusetundlik.
Ma ei heida liigset töötamist talle ette, sest ma näen kõrvalt, et ta ei ole ka ise rahul, kuid ma tean, et ta ei oska "ei" öelda ning samas talle ka meeldib oma töö. Ta on esimene, kes tööle läheb ja viimane, kes lahkub, esimene, kes alati saab vajadusel kohe reageerida ning ka nädalavahetusel tööle minna kui mingi kriis on. Tema tööpäevade pikkus on tihti üle kümne tunni ja kui lisada veel koju ja tööle sõidud, siis venivad need lausa 12-tunnisteks. Mul on tunne, et minu abikaasa heatahtlikkust ja kohusetunnet kasutatakse lihtsalt ära.
Suvel talle puhkust ei anta. Nii öeldigi, et ei saa enne augusti lõppu, sest on kiired ajad. Juuni alguses käisin ma Inglismaal tütrel külas, mees tulla ei saanud, sest ta oleks pidanud pool reedet ja pool esmaspäeva ära olema töö juurest. Selline asi on mõeldamatu. Iga kord (mida tegelikkuses on ette tulnud 2-3 korda üldse) kui ta reedel end varem ära küsib, saab ta vastuseks, et tööd on palju ja omanikud tahaksid ka ära minna varem, aga ei saa. Ma olen püüdnud mehele selgeks teha, et üks asi on omanikud ja teine asi on töötajad, kuid see ei aita. Mu mees ei saa ka üüratult suurt palka, et võiks end haigeks rabada ja lubada endale siis spontaanseid puhkuse"sutsakaid" sügisel või talvisel ajal. Isegi kui palk lubaks, siis tegelikult ei luba ka töö. Alati on jälle midagi pakilist.
Järgmisel kuul lähen ma jälle üksinda matkale. Palusin meest, et ta esmaspäeva vabaks võtaks,et saaksime koos kasvõi pika nädalavahetuse teha. Mõeldamatu. Talle on lubatud vaid üks pikem nädalavahetus juulis ja siis on mees juba planeerinud sõpradega vahelduseks kokku saada ning Kihnu sõita. Muidugi saan ma aru, et ta tahab ka sõpradega aega veeta. Töö pärast tal tegelikult ei olegi enam sõpru ja neid, kes on, neid tuleb hoida.
Augusti lõpus saab ta puhkust vaid ühe nädala. Ta ei ole 1,5 aastat korralikku puhkust saanud. Ongi vaid 2-3 korda mõni reede varem ära tulnud. Ma ei julge tegelikult isegi midagi planeerida, sest ajalugu on näidanud, et ikka tuleb tal mõni tööasi ette.
Ma ei tea, mida teha. Ma olen kurb, kuid ma ei julge sellel teemal kellegagi rääkida. Meest ei taha enam ärritama hakata, me oleme sel teemal nii palju kakelnud ja teistele ei taha rääkida, et mulle tundub, et mu mees on tööl ori. Sõbrad ütleksid kindlasti, et tulgu selliselt töölt ära, aga meie vanuses ei ole enam lihtne töökohti vahetada. Kogemust võib olla, kuid eelistama kiputakse siiski nooremaid ja niisama jõudeelu me endale ka lubada ei saa.
